Juba pea 20 aastat eesti muusikas ilma teinud Paul Ojat ei saa lahterdada küll uue tegija kategooriasse, kuid eelmise aasta lõpul Genkaga kahasse tehtud albumil, mis sõidab just meie seekordse UEB kaanestaari biidi peal, lendab uut energiat sütitavaid sädemeid nagu vana aasta õhtul ilutulestikurakette.

Paul Oja. Foto: Janis Kokk

Räägi lühidalt, kes on Paul Oja?

Ma teen muusikat ja mängin seda pidudel. Päris pikalt juba.

Millise loo peale ütlesid, et vot nüüd tahan ise muusikat teha?

Ilmselt sel hetkel, kui sain aru, et muusikat saab ka ise teha. Oleneb, mida muusikategemiseks pidada. Enda lõbuks erinevate pillide mängimine või biitide loomine on ta minu jaoks kogu aeg olnud. Tore, et inimestele see mõnikord korda on läinud.

Milline programm on sinu jaoks asendamatu?

Päris pikka aega oli selleks Akai MPC sämpler, mis on praeguseks mugavuse ja praktilisuse tõttu arvutiga asendunud.

Kui sul oleks võimalus teha koostööd ükskõik millise muusikuga maailmast, siis kes see oleks?

Koostööd on veidrad asjad. Ma võiks hakata oma lemmikuid ükshaaval üles lugema, aga ma arvan, et 90% nendest oleksid kas täielikud pettumused või lihtsalt ei kõlaks hästi. Oluline on see sõnadega seletamatu keemia, mis tekib esimesest hetkest. Seda juhtub väga harva, aga kui juhtub, siis on tulemused maagilised.

Kust pärinevad su parimad sämplileiud?

Eks ikka nendelt vanadelt vinüülplaatidelt, mis vanematel riiulis olid. Võib-olla ainuke põhjus, miks nõukaaeg üldse kuidagi hea oli, on see, et kogu selle algelise tehnika ja võimaluste keskel on ikka väga ilusaid ja huvitavaid asju lindistatud. Sämplimisel pole see kehv saund isegi väga takistuseks. Muul moel on enamik sellest muusikast aga alla igasugust arvestust. Ma arvan, et nendest tuhandetest lugudest ja plaatidest, mille ma olen sämplimise eesmärgil läbi kuulanud, on väga väike osa, mis kõnetab ka kuidagi muudmoodi peale selle, et saan seda oma muusikas kasutada.

Kuidas hindad hetkeseisu eesti elektroonilise muusika maastikul?

Kõige parem üldse. Nii palju andekaid inimesi, nii palju erinevat ja head muusikat.

2007. aastal oli sinu käsi mängus Ilmar Raagi filmi „Klass” soundtrack’i loomisel. Kuidas erines filmimuusika produtseerimine sinu tavapärasest loomingust? Kas tulevikus võib Paul Oja sulest veel mõnd filmile tehtud heliriba kuulda?

„Klassi” soundtrack ei erinenud tegelikult mitte kuidagi minu tavapärasest loomingust. Ma ei teinud sellele päris filmimuusikat, vaid saatsin Ilmarile hulga biite, mille hulgast ta valis. Aga eriti tore oli selle soundtrack’i peal olla. Hea film on. Aga filmimuusikat sahtlisse ja filmidele, mida ei saa ilmselt kunagi olemas olema, tuleb kogu aeg – panen silmad kinni ja mõtlen filmi ise juurde.

Viimasel, Genkaga koos tehtud plaadil loobid sa väga eklektilisi, värvilisi ja mitmekihilisi biite. Kuhu siit edasi? Mis sul järgmiseks plaanis on?

Genkaga tehtud plaat on tegelikult vähem eklektiline. Pigem jääb see hästi kindlalt nendesse raamidesse, kuidas mina hiphopmuusikat näen. Sellest pidi tulema algselt 100% old school räpiplaat, nii et kui keegi seal new school’i või midagi sootuks värsket kuuleb, siis olen väga meelitatud. Järgmistest plaanidest nii palju, et sel aastal on kindlalt ilmumas üks EP, mis nädal tagasi master’isse läks, ja paar toredat projekti, millest on veel natuke vara rääkida. Tuleb räppi ja tuleb tantsumuusikat.

Nimeta mõned hetke lemmikartistid?

Neid on nii palju, aga võiks rohkem olla. Kõige enam teebki muret tänapäeva artistide kehv järjepidevus. Neid, kes on ühest heast albumist või paarist tõsiselt heast loost rohkem teinud, on tõeliselt vähe. Paljud eriti andekad inimesed on ka lihtsalt käega löönud, sellest on nii kahju.

Pane kõrv peale: soundcloud.com/pauloja