Põhjamaise ehtekunsti näitus „From the Coolest Corner” ning ehte- ja sepakunsti tudengite ja vilistlaste näitus „TUNGraud” toovad Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kokku nii juba tunnustatud kui ka noored ehtekunstnikud. Merilin Tõnisoja õpib Eesti Kunstiakadeemias kolmandal kursusel ehtekunsti erialal. Tema loomingus avaldub tähelepanuväärne oskus siduda personaalseid lugusid, olnut ja olevat, mistõttu tema teosed avavad endas niisama palju, kui jätavad varjule.

Merilin Tõnisoja. Foto: Christer Jonsson

Mida võib nimetada kaasaegseks ehteks?

Ma seisan sageli sama küsimuse ees: kas ning mis on kaasaegne ehe? Ilmekas näide on praegu Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumis avatud näitus „From the Coolest Corner”, mis annab korraliku ülevaate Põhja-Euroopa kaasaegsest ehtemaailmast. Seal nähtust võib järeldada, et piirid on ähmased. Seega jätaksin lahterdamise, mida nimetada kaasaegseks ning mida mitte, teadjamaile. Ise pean aga vajalikuks kontakti ehte ja inimese vahel. Kui ma seda ei taju, pole minu jaoks tegu ehtega.

Räägi natuke endast ning sellest, kuidas sa ehtekunstini jõudsid.

Oma juurtest rääkides tean öelda, et nii ema- kui isapoolne vaarisa tegid sepatööd. Kindlasti oli ajendiks ka mu isa sõrmus, mis on minu jaoks siiani kui armastuse, töökuse ja tarkuse sümbol. Paljuski aitas ja toetas erialavalikut Pärnu Kunstide Maja joonistamisõpetaja Tiina Saidla, kellel on samuti ehtekunstniku taust.

Milline näeb välja sinu tööprotsess?

Ma töötan intuitiivselt. Seega ma ei oska ega suuda määratleda oma tööprotsessi alguspunkti, rääkimata lõpust. Mõnikord kujutlen kõigepealt lõpptulemust ning hakkan siis sealt tagasi tulema, et saaksin tööga alustada. Teisalt usaldan vahetevahel ka kätt ja silma – milleks ja mida ma teen, selgub alles töö käigus. Kuid oluliseks ning vajalikuks pean ka tööprotsessi voolavust, vaikust, sõbra nõu ja keskkonda, sest need aitavad mul teemaga süvitsi tegeleda ja otsuseid langetada.

Milline on sinu jaoks idee, materjali ja tehnika suhe? Kas üks tuleneb teisest või arenevad need koos töö käigus?

Üks ei saa läbi teiseta. Materjalivalik võib tuleneda tehnikast, millest võib sündida omakorda idee; materjali ja idee koostööst võib aga sündida ka tehnika. Ma leian, et tegemist on võrdsete partneritega. Oskus astuda materjali, idee või tehnikaga dialoogi, neid kuulata ja nendega arvestada, on midagi väga erilist ja nauditavat. Olen kogenud seda tegelikult vaid paaril korral, töötades vormidega. On imeline, kui tundlikuks võivad muutuda meeled, kui on aega keskendumiseks. Ja kui nüriks, kui ei ole ja kõik peab valmima kiiresti ning selgelt nähtav ja kantav olema.

Kas sul on ka mingisugune materjal või tehnika, mille juurde sa ikka tagasi jõuad ning mis väljendab su personaalset käekirja kõige enam?

Kõige rohkem eelistan ma hingavaid ja kehale sõbralikke materjale (väärismetalle/kivisid, aga ka mustmetalli, puitu, portselani, klaasi). Tehnoloogiatest vast metallikeemiat. See võimaldab mul ajas nii-öelda edasi-tagasi rännata. Näitena võiks tuua „TUNGraual” eksponeeritud „Kirjad”, mis näivad olevat pärit justkui aegade algusest, kuid ometi on need kirjutatud vaid paari aasta eest. Söövitustehnoloogia kiirendab raudlehe lagunemist, seega tulemus, mille saavutasin mõne nädalaga, võtnuks loomulikul teel aega võib-olla terve minu eluaja. See kaduvus on paeluv. Mu käekiri alles kujuneb.

„Katkenud keel”

„Pärl”

Ehe tundub olevat vaba rangetest nõuetest, sellel on lubatud, ja võib-olla isegi soositud, olla omaette objekt. Milline on sinu jaoks ehte kui kaunistuse ja kunstiobjekti suhe?

Ma leian, et kunst peab olema vaba rangetest nõuetest. See, kas kaasaegsel ehtel on lubatud omaette objekt olla või mitte, jäägu kunstniku otsustada. Kui enda kogemusest rääkida, siis minu jaoks ei ole esmatähis ehte kantavus, küll aga on oluline side objekti ja inimese vahel. Kunstnikuna püüan nendevahelise tasakaalu ja terviku tekkimiseks ruumi jätta.

Kui tähtis on lõppteosena füüsiline objekt?

On töid, mille loomiseks ma ei ole veel valmis või puuduvad selleks võimalused. Neid meeldib mulle teostada oma peas, vahel sellest ka piisab. Mõnikord mõnda mõtet läbi mängides ilmneb, et see ei olegi nii geniaalne, kui algul tundus, ning siis on hea tunne, et alustamisega viivitasin. Seega ei ole mulle oluline, et iga oma idee ka materjalis teostaksin. Mitmel korral olen ühtlasi avastanud, et keegi teine on mu mõtte juba teoks teinud ja seda pareminigi, kui ise plaanisin.

Mis on sinu arvates eesti ehtekunstis silmatorkav?

Sügavus, monokroomsus ja raud.

Kuhu sa praegu liigud? Millised on edasised plaanid?

Võin olla õnnelik, et on mitmeid ehedaid teeotsi, mille vahel valida. Üheks neist on kindlasti Rootsi. Rõõm oli olla seitse kuud Christer Jonssoni Jungfruhuset’ stuudios praktikal, millele järgnes semester vahetusüliõpilasena Göteborgi ülikoolis (Högskolan för design och konsthantverk). Teisalt olen praegu tagasi Eestis ning rihin Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal bakalaureusekraadi. Lõpetamisele võib järgneda järjekordne praktika, kuna mul õnnestus saada oma kolmas Erasmuse stipendium; praktikapaika alles valin. Eks ma otsin ja püüan seda oma kohta tunnetada. Seni kuni juured on õhus, tuleb rännata – kasvamiseks on see vajalik. Kuhu ma välja jõuan… Seda ma ei tea, kuid ma ei muretse!