Tartus Trükimuuseumis võib aeg-ajalt kohata üht graafikut linoollõiget kangale tallumas, virn raamatuid raskuseks pea peal.

Esimest korda nägin sinu tööd Facebooki grupis Draw24 ning üllatusin, et tegemist on linoollõikega, aga eks arvutiekraan on petlik vahendaja. Millest sai alguse sinu „Võngete” seeria?
Nagu ikka, sain esimest korda teadlikult linoollõikes kätt proovida ülikoolis. Tulemus oli aga üsna tasapinnaline. Hakkasin tajuma selle meediumi võimalusi vormi kujutamisel, kui külastasin 2014. aastal Halles Saksamaal ühe väga meisterliku graafiku ateljeed, kes lähenes linoolis vormile hoopis teisiti. See oli suureks inspiratsiooniks ja mõttelennu alguseks, et joon pole pelgalt silueti vedamiseks ja vormide piiritlemiseks, vaid sellega saab luua terviklikke pindu ja anda edasi optilist illusiooni kolmemõõtmelisusest ja valgusest-varjust. Sealt siis hakkasingi ka ise erinevaid vormi kujutamise võtteid katsetama ning jõudsin tasapisi oma „Võngete” seeriani.

Sa kujutad selles seerias enamasti inimfiguure.
Inimkeha on oma vormilt väga kaunis ja keerukas. Mind paelub see, kuidas me maailma tajume, kuidas oleme kõik omavahel seotud ja dialoogis iseenda ning meid ümbritseva keskkonnaga. Võnkuva joone kaudu soovin seda sünkroonset ainestumist kujutada.

Kas on mõni autor, kes on su töödega kuidagi temaatiliselt haakunud?
Lynne McTaggart on oma raamatus „Väli” öelnud: „Meie kehade ja universumi vahel ei valitse mingit „mina” ja „mitte-mina” duaalsust, on ainult üks kõikeläbiv energiaväli.” Ka minu töid läbib pidev valguse joon, mis loob kogu mateeria. Aga mul ei ole kombeks kirjutada tööde kõrvale pikki seletavaid tekste. Soovin jätta vaatajale vaba voli, kuidas nendesse suhtuda või mida neist välja lugeda. Mainiks veel Stanislav Grofi, kelle mõne raamatusündmuse kirjeldus on puudutanud väga tabavalt mu enda kogemuste tuuma.

Graafika puhul räägitakse tihtilugu tehnikatest. Kui olulised on sinu jaoks käelised oskused?
Hindan tehnilisi oskusi kõrgelt. Mulle meeldib väga joonistada – see on kõige alus. Mõnes mõttes olen perfektsionist ja eks minu jaoks on oluline olla ka tehniliselt täpne. Vormiotsingud on põnevad ja mind huvitab nende eri kihistuste tajumine just joone kaudu.

Tänapäeval kasutatakse palju digitaalset joonistust ja maali, aga sinu tööd eksisteerivad ikkagi reaalsuses.
Minu jaoks toimib kunst, mis on hästi tehtud ja huvitav. Enda tööde puhul tajun paremini suurust, vormi ja kompositsiooni arvutiekraanist väljaspool. Mulle meeldib lõigata linooli ja töötada konkreetse materjaliga, millesse talletub omamoodi tegevuse käigus salvestuv informatsioon. Võib öelda, et see on energia – hing, mida kunstnik oma töödesse paneb.

Kas sa kasutad oma linoollõigete puhul mingit digitaalset protsessi?
Ma kasutan küll modelle ja algfaasis fotot, aga joone ja vormi otsingud tulevad hiljem ja mingit filtrit ma ei kasuta. Tööprotsess ise nõuab suurt püsivust ja kohalolekut. Nii mõndagi tööd olen teinud mitu korda, sest linoolil undo võimalust ei ole.

Sa teed enamasti linoollõiget, aga kas oled katsetanud ka litograafiaga?
Litograafiat sain teha vahetusüliõpilasena Läti Kunstiakadeemias, see on väga mõnus viis, kuidas joonistust tiražeerida. Läti on üks lähimaid kohti, kus on võimalik graafikat praktiseerida, ja võib-olla soovin seal jätkata ka tulevikus.

Aga kus saab Tartus graafikaga tegeleda? Tartu Kõrgemas Kunstikoolis otseselt graafika õppetooli pole.
Seda küll, koolis olen osalenud mõnes töötoas, aga trükkimas käin Trükimuuseumis ja Paberimuuseumis. Mu ateljee asub seal lähedal Aparaaditehases, kus olen olnud viimased poolteist aastat.

Sinu üks viimane töö „Koodid” Tartu kunsti aastanäitusel on linoollõike kohta päris pirakas ja trükitud hoopis linasele kangale.
Jah, see oli väga põnev kogemus, ma polnud varem tekstiilile trükkinud. Suurte linoolidega tahaks ka jätkata. Selle töö puhul juhtus nii, et kinnitasin linooli hoopis seinale, kuna maas oli figuuride proportsioone väga keeruline tajuda ning need hakkasid paratamatult moonduma. See muutis tööprotsessi üsna sarnaseks molberti ees tantsimisega. Linooli lõikamise dünaamika muutus hoopis teiseks. Kuna meil nii suurt trükipressi siin ei ole, tuli asi trükkida manuaalselt jalgadega. Kutsusin ka kolleegi Ove Maidla appi tatsama, sest ma ise ei ole teab mis suurt kasvu, massi lisasime mulle ühe korraliku virna raamatutega, mida pea peal kandsin.

Su tiraažid ei ole just suured. Kas ei teki kiusatust neid hiljem juurde trükkida?
Mulle meeldib linooli lõigata rohkem kui neid trükkida, kuigi minu jaoks on oluline teha kogu protsess ise läbi. Naljalt üle kümne tõmmise ei tee. Olen korjanud aususe mõttes üles ühe vana graafikatraditsiooni – nimelt, kui tiraaž on tehtud, siis lõigun trükiplaadi tükkideks ja iga graafilise lehe omanik saab ühe lõigukese mälestuseks kaasa, et tiraaž ei suureneks ja teose hind ei devalveeruks.