Vanemuises tegutsevad sellest hooajast seitse verivärskelt lavakunstikooli lõpetanud noort näitlejat, kelle teater on juba oma uuteks trumpideks ristinud. Kas põhjendatult või mitte, selgub küllap lähiaastail.

Lepin intervjuu toimumise kohaks kokku Genialistide Klubi. Aegamisi saabuvad näitlejad ning võtame koha sisse hämaras siseruumis, kus on vaikne ja rahulik. Minu ümber istub viis uut Vanemuise näitlejat.

Jaanika Arum. Kõik fotod: Alan Proosa

Kärt Tammjärv

Linda Kolde

Olete nüüd küll Vanemuise truppi kuuluvad näitlejad, kuid, nagu näha, teid on väga keeruline Tartus ühe laua taha kokku saada. Millal te plaanite Tartus paikseks jääda?

Veiko Porkanen: Me põhimõtteliselt olemegi Tartus paiksed. Lihtsalt praegu on selline periood, kus osadel on olnud võimalus käia NO teatris lavastust „Lenni & Kizoo” mängimas. See Tartu ja Tallinna vahel rallimine on olnud viimasel nädalal väga tihe.

Kärt Tammjärv: Kuna me kõik oleme Tallinnast tulnud ja pikemalt seal elanud, siis paratamatult on mingid lahtised otsad, mis tõmbavad natuke tagasi.

Jaanika Arum: See, et me nüüd Tartus oleme, ei tähenda, et muud projektid teistes linnades seiskuksid. Igal pool on midagi teha. Mul vähemalt.

K.T.: Jah, näiteks mina sõidan homme Moskvasse tagasi. Tegin ühes filmis kaasa ja nüüd kutsuti mind heli peale lugema.

Markus Dvinjaninov: Mul ei ole Tartus peale etenduste mängimise midagi. Tulen mängin etenduse, olen siin ehk päeva-kaks ja sõidan siis Tallinnasse tagasi. Kui algab prooviperiood, siis olen muidugi kohapeal ega käi kusagil ära. See on lihtsalt aja küsimus, kui ruttu keegi siin rohkem paikseks jääb.

V.P.: Tihedam periood algab oktoobrist, kus kõik on mööda Vanemuise majasid laiali.

Te tulite siia väga suure grupina, teid on kokku seitse. Kas lõpuks on oodata uut Tartu teatriuuendust – tulete ja tõmbate kambakesi Vanemuise kriisist välja?

K.T.: Enamasti räägitakse teatriuuendustest tagantjärele ja siis pannakse nimed. Toimumise hetkel ei ole need muutused nii konkreetselt määratletavad.

J.A.: Ma arvan, et keegi meist ei tulnud Vanemuisesse seina äärde seisma. Pigem on põletav soov ja vajadus endast maksimum anda.

V.P.: Praegu on meil sisseelamisperiood. Õpime Tartut tundma, uus töökoht ja uued inimesed. Neid on Vanemuises nii palju, et seal käiks ringi nagu täiesti võõras majas. Ütled kõigile tere, kuid kedagi ei tea. Aega läheb selle kohanemisega ja ma arvan, et meie omapoolse algatuse kui sellisega läheb ka veel natuke.

K.T.: Enne kui hakkad seda ümber muutma, peab süsteemile pihta saama.

Kas te juba tunnetate neid linnarahva, teatri või teatriüldsuse ootusi, mis teile Tartusse tulekuga õlule on pandud?

V.P.: Meid reklaamitakse kui Vanemuise trumpe. Ootused on väga kõrgele lükatud ja üritame anda endast parima. Meil on olnud alles kaks etendust, enamik Tartust ei ole seda lavastust veel vaatamas käinud.

Äkki te tahaksite mõne sõnaga rääkida, mis on need teie plaanid, mida te mitmel pool mainite, kuid lähemalt ei valgusta?

V.P.: Seepärast me olemegi neid plaanidena välja reklaaminud, et need ongi justnimelt plaanid ja neist ei tasu ennatlikult rääkida.

(Linda Kolde jõuab proovist ja liitub vestlusega.)

Teie kursuse juhendaja oli Tiit Ojasoo. Kuidas sellega on, kas Tartus võib nüüd oodata NO teatri vaimus teatrile lähenemist?

J.A.: Pigem loodan, et igaüks leiab oma lähenemise, mitte ei hakka kedagi otseselt järgima.

V.P.: Me ei ürita kedagi kopeerida.

Linda Kolde: Kui küsida NO teatri vaimu kohta, siis võib-olla seda suhtumist küll. Et püüda olla oma teatris tõsiseltvõetav ja endale ning seeläbi ka teistele korda minna. Tiidu lavastamisstiil on Tiidu lavastamisstiil, eks me alles otsime seda enda oma.

Kas te oskate juba kuidagi sõnastada, milline on see „teie teater”, mida te tahaksite teha?

V.P.: Tahaks teha sellist teatrit, mis ei jäta külmaks. Mis puudutaks alustuseks teemade mõttes iseennast ja millega suudaks tõstatada küsimusi, mille üle publikul oleks põnev arutleda ja mõelda.

K.T.: Teater, mis ei oleks pelgalt meelelahutus. Kuigi ka see ei ole halb, sest on küllalt inimesi, kellel on päev tihedalt tööd täis ja nad vajavad seda hetke. Aga ma ise tunnen, et võiks tõesti tekitada küsimusi ja emotsioone, mis võivad olla nii negatiivsed kui positiivsed. Kui asi paneb mõtlema, siis on sellel minu jaoks väärtus.

J.A.: Peamine on, et see, mida laval teen, läheb eelkõige iseendale korda ja kõnetab mind ning puudutab loodetavasti läbi selle ka publikut; et ei muutuks tapeediks, kes lihtsalt käsklusi täidab. See on kõige hirmsam. Kõige jubedam.

L.K.: Mingi žanrimääratlus, et kas mina või meie tahame teha klassikalist või megakaasaegset teatrit, ei olegi oluline. Keegi meist ei ole üheski stiilis mõttega kinni.

M.D.: Mis mulle endale meeldivad, kui ma teatris käin, või miks ma seal käin, on hetked. Hetked, mil ma vaatan mingit tükki ja mul tõusevad ihukarvad püsti. Ma olen korraks nagu kusagil mujal. Neid hetki võib olla väga vähe, aga need annavad mulle jõudu üritada inimestele sama pakkuda. Et nad tuleksid oma kehast välja ja tunneksid midagi ebanormaalset, teistsugust; et oled teine inimene, kui teatrist välja lähed, mitte see, kellena sisse astusid.

Kas suurde repertuaariteatrisse tulek ei hirmuta? Kuidas te plaanite vältida nüristumist ja kogu selles süsteemis justnimelt „tapeediks” muutumist?

V.P.: Tuleb enesele kindlaks jääda ja üritada. Ma ei saaks öelda, et Vanemuine nüüd ainult tapeeti toodab. Üldjuhul see materjal, mis on praegu plaanis ja kus me mängime, on väga paljutõotav ja näitlejale väga suur väljakutse.

M.D.: Ma arvan, et see nii-öelda tapeediks muutumine ei saagi meiega üleüldse juhtuda. See ei saa juhtuda lähima paari aasta jooksul. Tapeediks võid sa seina minna siis, kui sul on palju asju ja see kõik ei huvita sind enam. Aga kui praegu üldse kedagi väga huvitab, siis just meid.

V.P.: Vanemuine üritab praegu väga suuri muudatusi ellu viia, mis on omaette küll keeruline, sest kogu süsteem on suur ja kaasab paljusid inimesi, aga näha on väga positiivseid jooni.

K.T.: Ei tohi järeleandmisi ka teha. Kui sa ükskord juba jõuad punkti, et hea küll, las see olla, siis sa jäädki neid tegema ning need kasvavad järjest suuremaks.

„Armastan! Armastan! Armastan!”, teie esimene lavastus Vanemuises, tekitab oma vormilt vaatajas esmalt väga tugevat võõristust. Töötasite grusiinist lavastaja Avtandil Varsimašvili käe all, kuidas see lavastusprotsess kulges?

M.D.: Meil oli keeleline barjäär. Sven Karja tõlkis kõike, mida lavastaja ütles. See omakorda tekitab sellise dubleeriva efekti. Kas sinuni ikka jõuab lõpuks kõik, mida lavastaja rääkis, või mitte? Aga see protsess… Lavastajal oli väga kindel visioon sellest, mida ta tahab laval näha. Mina ei ole varem nii konkreetse skeemiga töötanud, et põhimõtteliselt on kohe teada, kust sa lavale tuled ja kuhu välja lähed. Selles mõttes oli see teistmoodi kogemus. Pigem tekkis küsimus, et kuidas ma teen selle käigu nii, et see oleks usutav, et see sobiks nii mulle kui lavastajale.

K.T.: See lavastus oli tegelikult Gruusias mingite näitlejatega juba kunagi valmis tehtud, lavale toodud. Üsna esimestes proovides oli aru saada, et tegelikult me ei hakka siin midagi uut looma, vaid õpime nii-öelda sisse. Kuna me pidime täitma samu jooniseid, mis olid juba valmis mõeldud, vajaski kõige rohkem tööd selle enda jaoks põhjendamine.

L.K.: Gruusias tundub olevat lavastaja väga selgelt otsustaja ja näitleja on tegija. Pidime sellega kuidagi kohanema.

Kas te õppisite veel midagi gruusia teatritraditsiooni kohta? Kas ta selgitas ka kuidagi, miks mõned lahendused on niisugused, nagu need on?

J.A.: Nii palju kui kokku olen puutunud, tundub, et sealne teatritraditsioon ongi vahetum ja vähem irooniline. Pigem iseloomustavad seda suured ja laiad pintslitõmbed.

V.P.: Selles lavastuses on põhivärvid, ei ole pooltoone. Kui on armastus, siis on ikka 110% punane armastus.

Marian Heinat

Markus Dvinjaninov

Reimo Sagor

Veiko Porkanen

Kuidas te isiklikult neisse väga tugevatesse värvidesse suhtute? See ei ole just tavapärane Eesti teatrilavadel, et kõik on nii konkreetselt must ja valge. Lõpupaatos on ju ikka vägagi jõuline.

V.P.: Väga lahe ju ses mõttes, et inimene tuleb teatrisse ja talle öeldakse, et „armasta! ütle seda välja!”. Mitte ükski eestlane ei tee seda. Kui palju on neid lapsi, kes on öelnud oma vanematele, et nad armastavad neid, või vanemaid, kes ütlevad sama oma lastele? Tegelikult peabki ju alustama kõige lihtsamatest asjadest ning kui seda ei saa kuidagi pooltoonides räägitud, siis tulebki otse näkku öelda. Jumala eest, tehke midagi! Elu on palju ilusam, kui toimub omavaheline suhtlus ja inimesed teavad, mida sa mõtled ja tunned.

Kui kerge või raske on teil sõjateemaga suhestuda? Te olete nii noor põlvkond, et isiklik kogemus seoses sellega puudub.

K.T.: Hästi suur käivitaja on tegelikult hirm. Kuigi me ei ole isiklikult sellesse olukorda sattunud, on kartus, et ühel hetkel see võib nii olla.

J.A.: Minu meelest on praegu pigem võimatu selle teemaga kuidagi mitte suhestuda. See on midagi nii reaalset ja nii lähedal olevat. Selle temaatikaga tegelemine on praegu väga oluline. Hommikul vaatad pilte Ukraina linnarusudest, kõnnid rahulikult mööda Tähe tänavat Sadamateatri poole, silmitsed ümberkaudseid maju ja ihukarvad tõusevad püsti, mõeldes, kui ruttu kõik muutuda võib.

Kui liikuda taas sõja juurest armastuseni, siis mul isiklikult tekkis teie lavastust vaadates selle sõna korduva kasutamise tõttu tõrge. Peast käis isegi läbi mõte, et kas see ei devalveeri antud mõiste tähendust. Milline on teie suhe sõnaga „armastus”?

V.P.: Ma ei usu, et keegi Sadamateatrist õhtul pärast etendust välja tuleb ja turu kõrval Tartu vaime tervitama läheb, öeldes neile, et te olete inimesed ja ma armastan teid. See on suure tähendusega sõna ja seda ei tasu pilduda.

M.D.: On ju kõik need jutud, et naistele ei öelda piisavalt, et neid armastatakse. Mees ei ütle, ei pea seda tähtsaks: „Misasja, toon ju lilli ja kõik on hästi. Peab ütlema ka või?” Aga kui inimene tuleb teatrisse ja näeb, et seda öeldakse, öeldakse ja öeldakse ja see ei olegi midagi nii rasket või hullu, siis äkki ta hakkab mõtlema, et võib ka ise seda öelda. Mitte et ta ütleks seda kuus või üheksa korda, seda kindlasti ei juhtu, kuid lõpuks ehk ütleb, et ma vist ikkagi armastan. Minu jaoks on see väga tähenduslik sõna. Kui seda ikka mõelda, siis see maksab, kui niisama pillud, siis ei olegi see midagi väärt.

K.T.: Selle lavastuse puhul tundub mulle, et äkki ongi kogu seda virvarri kõigi nende rääkivate loomakujude, butafooria ja kirjususega vaja seetõttu, et kui muidu tekiks kergesti blokk, siis nüüd on kõike üle paisutatud. Kõike-kõike-kõike! Järelikult võtad seda kui võtit ning nopid sealt ise selle olulise välja.

(Markus peab lahkuma, et raadiosse minna.)

Kui tihti te olete ise kellelegi öelnud, et te neid armastate? Kas see lavastus on ka teile aktuaalne probleemipüstitus?

L.K.: Mina vist kuulun sellesse generatsiooni, et olen alati liiga vähe seda kuulnud ja mõelnud, et tahaksin seda ise rohkem öelda. Kas või pere tasandil – mul ei ole mitte kunagi olnud küsimust, kas me armastame üksteist või mitte, kuid lihtsalt ei ole traditsiooni seda välja öelda. Olen alati mõelnud, et see on miski, mida ma tahan, et minu lapsed süstemaatiliselt kuuleksid. Tundub küll, et meie generatsioon muudab praegu midagi.

(Saabub Reimo Sagor.)

K.T.: Mina kasutan küll seda sõna. Selle taga peitub alati midagi, mitte see ei ole niisama tuulde loobitud.

V.P.: Samas on sõna „armastus” väljaütlemine lihtsalt hea algus. Kui sa saad selle välja öeldud, on see hea stardipakk, aga tegelikult, kuidas sa siis armastad või miks sa armastad? Need rohked harud, mis sealt arenevad, ning üleüldse oma emotsionaalse seisundi lahtiseletamine… On vist elukestev töö, et teisele inimesele selgeks teha, mis sa oled. Kuidas sa seletad oma käitumismustrit?

Reimo Sagor: Tihtilugu on mul hirm nende sõnade ees. Hirm just sellepärast, et need kõlavad valesti või tulevad välja kuidagi tühiselt. Kuigi ma olen väga selle poolt, et seda peaks ütlema ja ausalt, tunnen lihtsalt, et praeguses ajas ja ühiskonnas on see järjest raskem.

Mulle on jäänud viimastel aastatel mulje, et Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejalendudest kumab läbi suurt manifesteerivust või iseteadlikkust, kui mõelda näiteks sellele, et sealt on tulnud Cabaret Rhizome, Noor-Ugala oma „Y-generatsiooniga” või 10. lennu loodud teater Must Kast. Parandage mind, kui ma eksin, aga mulle tundub, et lavakast ei ole tulnud selliseid liikumisi, vaid sealsed lõpetajad sulavad olemasolevasse süsteemi. Miks see nii on?

V.P.: Aga inimesed lähevadki teatritesse laiali. Ja see on ju ülimalt positiivne, et lennuga tehakse poole õppeprotsessi pealt oma teater. See ambitsioon on ju mega ja ma vaid kiidaks takka.

Ma siis sõnastan veidi teisiti: kus on lavaka ambitsioon, mässumeelsus ja ettevõtlikkus?

J.A.: Ma arvan, et Viljandis soodustab juba linn grupisisest tööd. Tallinnas olles on mul näiteks paljud „mõttekaaslased” väljaspool kooliseinu. Pealegi ma usun, et oleme saanud teha kooli ajal küllaltki ambitsioonikaid töid. Näiteks lavastusega „Lenni & Kizoo” saime igal etendusel algusest lõpuni improviseerida, olles väljaspool igasugust mugavustsooni. Ja usun, et mugavustsoon on viimane koht, kus me tahame olla.

Marian Heinat: Lisaks tundub mulle, et kooli ajal oleks see mässumeelsus veidi naljakas. Sulle antakse ju nii palju võimalusi, ole vaid mees ja tee ära. Oleks ju kuidagi tobe, et meile pakutakse lavastajaks Mart Kangrot ja me siis hakkame mässama, et ei, me tahame hoopis midagi muud.

J.A.: Me oleme tõesti saanud nii palju erinevaid asju proovida ja lavastusi teha, et ei ole olnud põhjust millegi vastu mässata.

L.K.: Ma vajan veel natuke aega, et oma käsitööoskust lihvida. Juba sel põhjusel ei oleks mina isiklikult julgenud kooli ajal mingi loosungiga välja tulla, sest ma ei ole veel endas kui näitlejas niivõrd kindel.

V.P.: See neli aastat lavakas, kus sulle pillutakse igalt poolt hästi palju erinevaid arvamusi, pilte ja suundi, kogu see virvarr tuleb mingil hetkel peas süstematiseerida, et leida mingisugune oma suund. Mina tunnen, et ma ei ole suutnud selleni jõuda ja läheb veel natukene aega.

K.T.: Ma ei ole ka veel välja mõelnud, et tahan nüüd just selles konkreetses suunas liikuda. Küsin neid küsimusi igal hommikul, kuid olenevalt päevast on vastused erinevad.

V.P.: Võib-olla on asi lihtsalt selles, et meil pole piisavalt mune?

R.S.: Ma arvan, et statistika järgi võib ju jah niimoodi võtta, et Viljandi nüüd tegi nii ja lavakad ei tee. See on vaataja silmades. Iseenesest olen ma Veikoga nõus ka, et eraldi eesmärk tulla suure pauguga turule ei vääri kohe pärgamist. Muidugi on see positiivne, kuid ega me ei tulnud ju ka Tartusse selle ideega, et kuhugi nurka konutama jääda.

V.P.: See Musta Kasti projekt on küll täiesti müts maha. See, kuidas nad on loonud endale poole õppeprotsessi pealt keskkonna, kus nad saavad katsetada.

Õpingud said teil läbi alles hiljuti, kuid, mõeldes tagasivaatavalt, mida te olete sealt endaga hinges kaasa võtnud?

V.P.: Oskuse jõhkralt palju põruda ja ikka pea püsti asjast välja tulla.

M.H.: Mul on tunne, et kool kestab ikka kogu aeg edasi.

L.K.: Üks hästi oluline mõte, kui vaadata kõiki neid õppejõude, kui erinevad nad ka ei oleks, on see, et need inimesed ei ole kunagi lõpetanud teatrisse uskumist. Nad ei hakanud seda tööd tegema töö pärast, vaid mängivad siiamaani, olenemata vanusest.

R.S.: Julgus otsida. Või mitte julgus, vaid mingisugune tahe, sund. Kas või kodus teki all. Ma ei mõtle, et see peaks toimuma pidevalt avalikkuse ees. Julgus otsida neile küsimustele vastuseid, mis mind praegu kuidagi kannustavad või mulle muret tekitavad.

J.A.: Koolist võtan kaasa eelkõige õpetuse, et kunstniku kõige olulisem omadus on empaatiavõime ja oskus seda mitte kaotada.

V.P.: Ega see ei olnud ju kool, vaid neli aastat erialatundi ja pidev käsitööoskuse arendamine. Just see, et sinust tehti või sinust sai seal korralik mõtlev inimene, kes oskab esitada küsimusi ja mõelda natukene suuremalt.

J.A.: See inimene, kes sa eraelus oled, tuleb niikuinii lavale kaasa. Minu jaoks on oluline teatrisse mitte ära kaduda, vaid olla võimalikult palju teadlik sellest, mis ümberringi toimub. Elu on enamat kui näidendisse trükitud tekst.