Sait maastikuarhitekt.edicypages.com/et koondab kokku moodsa vormi, kasutusviisi, põneva lahenduse või muu eripära poolest huvipakkuvad objektid Eestis.

Nüüdisaegse maastikuarhitektuuri veebikaardil võib näha alates XX sajandist rajatud objekte. Kuna olemas on eraldi mõisaportaal ja mõisaparke on juba piisavalt uuritud, siis neid käesolevalt kaardilt ei leia, kuid teisi rajatisi saab otsida jooksvalt täieneva kategooriate nimekirja alusel: tänav, surnuaed, ajutine objekt, väljak, park, eriotstarbeline objekt, taristu, militaarobjekt, mälestusmärk, väikevorm, spordiväljak, maastikukunst jne. Otsingut on võimalik teostada ka aastaarvu või autori alusel ning iga objekti juurest leiab väikese teksti taiese ajaloo, autori jm kohta. Valik on tehtud lähtuvalt rajatise ajastuomasusest ja erilisusest omas kategoorias. See tähendab, et kõike leitut ei ole üles riputatud, vaid kaardistajad on iga objekti eraldi põhjalikult analüüsinud. Kaardi koostamisel on arvestatud ka erialaturisti vaatevinkliga: kas tal on mõtet sõita millegi nägemiseks Eesti teise otsa või pole see seda väärt. Töö teises etapis on plaanis kaardistada maastikuarhitektuuriobjekte, mis jäävad linnadest välja, ning teha kaart kättesaadavaks ka inglise ja vene keeles. Etteruttavalt tuleb öelda, et ideaalis võiksid nii nüüdisarhitektuuri, -disaini kui maastikuarhitektuuri (ning miks mitte ka kohvikute) kaardid olla omavahel tihedalt lingitud, nii et sellest teemast huvitatud sise- või välisturistil oleks mugav ka nutiseadmes reisiprogrammi koostada. Järgnevalt teeme väikese ülevaate mõnest märgitud objektist, mida antud maastikuarhitektuurikaardilt leida võib. Kasutatud on refereeringuid Anna-Liisa Undi, Merle Karro-Kalbergi ja Evelin Reimandi uurimustest.

Maarjamäe memoriaal

Autorid Allan Murdmaa, Matti Varik, Jüri Palm, Ants Mölder, Riho Kuld, Vello Hütsi. Valmis aastal 1987.

Maarjamäe memoriaal. Foto: maastikuarhitekt.edicypages.com

Maarjamäe memoriaal on mastaapne modernistlik avarate murupindadega tehismaastik, mis on seotud oskuslikult olemasoleva keskkonnaga, vaateid on osavalt suunatud ja kõik kokku õhkab igavikulisust. Orgaaniliselt põimuvad omavahel meri, maapind, massiivne dolomiitsein ja taevalaotus. 1965. aastal toimus võistlus parima idee leidmiseks Maarjamäele rajatava nõukogude võimu eest võidelnute ja Eesti NSV silmapaistvate tegelaste memoriaalansambli rajamiseks. Kompleks asub looduslikult äärmiselt pretensioonikas kohas, kus ühelt poolt seab piirid paekallas, teisalt Tallinna laht. Kui suurem osa memoriaalansamblitest oli enamasti üle kuhjatud kõikvõimalikust nõukogude sümboolikast – viisnurgad, sirbid, vasarad, ordenid jne –, siis Allan Murdmaa, kompleksi üks autoritest, pidas oma suurimaks saavutuseks just seda, et suudeti sellist sümboolikat vältida.

Memoriaalansamblile oli plaanis kanda ligi 200 nõukogude võimu eest hukkunu nimed. Kuna aga isikutes kokkuleppele ei jõutud, jäid need kivisse raiumata.

Memoriaal oli plaanis ehitada kolmes etapis, millest lõpetati ainult kaks. On väidetud, et Maarjamäe ehitamine jäi pooleli kopterilennu tõttu, mille käigus avastati, et memoriaali promenaadid moodustavad rohelise murupinna taustal risti kujutise ehk kristliku sümboli, mille kasutamine oli Nõukogude Liidus keelatud. Väidetavalt olevat probleeme olnud ka skulptor Matti Variku skulptuuriga „Ema ja laps”, mida tõlgendati Maarja kujutisena. Murdmaa pidas seda väidet absurdseks ja kinnitas, et kindlasti polnud eesmärgiks integreerida memoriaali kristlikku sümboolikat. „Teed ikka ristuvad,” ütles ta.

Vabaduse väljak

Trepid Vabaduse väljakul. Foto: maastikuarhitekt.edicypages.com

Autorid Andres Alver, Veljo Kaasik, Tiit Trummal. Valmis aastal 2009.

Vabaduse väljaku lugu algab XX sajandi alguses, mil linnamüüriäärsest Heinaturust sai 1910. aastal Eestimaa Vene riigiga ühinemise 200. aastapäeva puhuks rajatud esindusväljak. Väljaku keskele paigutati tsaar Peeter I monument ning turuplats nimetati ümber Peetri platsiks. Sellisena püsis väljak I ilmasõja lõpuni, mil iseseisvunud Eesti võttis 1922. aastal monumendi maha ning nimetas platsi ümber Vabadusplatsiks. Kümnendi lõpul korraldatud võistluse tulemusel sai arhitekt Erich Jacoby kavandi järgi väljak ka uue ilme. Kolmekümnendate jooksul rajati väljaku ümber esindusfunktsiooni toetavad hooned: kindlustusseltsi EKA maja ja Tallinna Kunstihoone, hotell Palace ning EEKS-maja. Nõukogude ajal sai Vabaduse väljakust Võidu väljak ja see nimi oli kasutusel kuni 1988. aastani.

Taasiseseisvunud Eestis asuti vahepeal parklaks muutunud väljaku esindusfunktsiooni ja tähendust uuesti elustama. Pärast luhtunud 1993. aasta võistlust korraldati uus konkurss alles 1998. aastal. Arhitektide Andres Alveri, Veljo Kaasiku ja Tiit Trummali võidutöö seadis esiplaanile katkematu väljakuruumi tekitamise ning kolmemõõtmelisuse võimendamise, et väljak omandaks lisaks tasapinnale oma volüümi bastioni, maa-aluse parkla, trepistike ja valgustimastide koosmõjus. Esialgse idee kohaselt liitus traditsioonilisele ristkülikule ümber Ingeri bastioni kaarduv, Okupatsioonide Muuseumini ja sealt edasi Hirveparki painduv lai koridor, ent selle väljaehitamine on tänaseni kahtluse all. Väljak ja Vabadussõja võidusammas (autorid Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi) avati pidulikult Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeval 20. augustil 2009.

Kui jätta kõrvale monumendiga seonduvad tulised tunded, on linn väljaku kiiresti omaks võtnud. See on oluline kohtumis- ja ajaveetmispaik, lavaks pidulikele sündmustele ja ristumiskohaks igapäevastele liikumistele. Oma mastaapsuse ja lihtsusega on väljak andnud Tallinnale uued iseloomujooned – tolerantsuse ja avatuse. On tekkinud olukord, kus multifunktsionaalne vaba pind võimaldab ja kutsub esile kõikvõimalikke planeeritud ja juhuslikke tegevusi. Tekib küsimus, kus ja kas üldse enne koos spordiüritustele kaasa elati, tasuta kontserte anti, näitusi korraldati või ekstreemsporti harrastati. Kõik neist pole uued sündmused, ent uus on see, et need toimuvad kõigile nähtavalt ja kättesaadavalt ning avalikumast avalikult linna südames.

KEKi peahooned Raplas ja Viljandis

Autorid Toomas Rein (Rapla), Harry Šein (Viljandi). Valmisid aastatel 1977, 1982.

Kolhooside ehituskontorite arhitektuuriansamblid paistavad tänasesse päeva raskesti usutavalt glamuursetena, vaatamata nende praegusele viletsusele. Justnagu oleks kaduma läinud mingi õnneaeg, kus kõik oli võimalik: tellijad järgnesid arhitektile pimesi, tootjad lõid uudset kaupa ja ehitajad realiseerisid õhulosse. Tegelikult valitses ju päris totralt tagurlik aeg, kus protsessid ei toiminud õigetel alustel ja vahendid ning kvaliteet erinesid praegustest nagu öö ja päev.

1970ndatel esile tõusnud Tallinna koolkonna arhitektid said ainest nii lääne eeskujudelt (Le Corbusier, Kahn, Aalto, Venturi, Frampton) kui I vabariigi puhtast funktsionalismist. Uued loodavad keskkonnad pandi toimima ühtsete tervikutena, kompleksis olid ühendatud arhitektuur, maastik, sisekujundus, skulptuur, massiivsed arhitektoonid, pannood, infograafika ning pisivormid, nagu eritellimusel valgustid või sisseehitatud mööbel. Suurprojektid olid „kunstide sünteesid”, mille väljundiks terviklikud esteetilised keskkonnad siseruumide hierarhia, hoovidesüsteemide, kompleksisiseste tänavate ja elu- ning ühiskondliku funktsiooni selge seotusega.

Ulmeliste, ekspressiivsete vormidega hooned ei olnud seega tollase generatsiooni kõige tähtsamaks väljendusviisiks. Modernismile vastanduvalt otsiti võimalusi, kuidas muuta varasem tuimalt staatiline vorm ajas dünaamiliseks, kuidas linnaehitus tuleks muutustega kaasa. Harry Šein kirjutab 1978. aasta Sirbis ja Vasaras: „Projekteerimise objektiks ei ole esemed, vaid seosed nende vahel, nende seoste muutumine. Neljamõõtmelise välja struktuurielemendiks on sündmus: ajas muutuv objekt. Uuenev inimene sünnitab uue esemelis-ruumilise keskkonna, see omakorda uuendab inimest.” Ruumi kasutajale püüti anda võimalus laiema mänguruumi kasutamiseks, mis oli tüüpprojektide kõrval hoopis midagi muud.

Koolkonna 1978. aasta ülevaatenäitusel kirjeldas Tiit Kaljundi oma kriitilisel planšetil Rapla KEKi peahoonet kui Archigrami õhulaeva, mis „viib kirevaid kultuurisündmusi linnast linna”. Hoone mõjus väikelinnas uudse linnaaktiveerijana, täiustades teistsugust suhtumist kehastava hoone kaudu linnapilti ja lisades sellesse tegevusi. Toomas Reinu üks suurejoonelisemaid töid suhestab ekspressiivse tahulise hoonemahu külgneva maastikuga. Erinevalt Linda kolhoosi peahoonest Kobelas, kus Rein on hoone ning terrassid tundlikult olemasolevasse olukorda istutanud, on Raplas maastik hoonest lähtuvalt organiseeritud. Hoonemahu astmikpüramiid on „mahulise klišeena vajutatud pargialale” ja mõjub lavastusena – maastik on hoone juurde sobivaks orkestreeritud.

Ka Viljandi KEKi peahoone puhul oli tugev rõhk sise- ja õueruumi seotusel. Harry Šein lõi oma loomingu parima kompleksi maapinnalt algavatest terrassidest, mis kõrgemal hooneks kasvavad. Mitmefunktsiooniline administratiivhoone paiknes programmiliselt siiski linnakeskusest liialt kaugel, et pakkuda kasutajale kõike, mis linnakeskkonnas mõeldav. Suurte tehasehoonete vahel seisab ta praeguseni üksinda.

Tamula rannapromenaad

Autor Andres Viitkar. Valmis aastal 2012.

Nõukogude võim tekitas Eesti linnades situatsiooni, kus vesi oli linnast eraldatud ja vee äärde jalutama minek enamasti seotud riskiga saada karistatud. Seepärast ongi veeäärsed linnad enamasti veekogule selja pööranud. Sellest, et olukord on muutumas, annab tunnistust ka viimasel kümnendil hoogustunud rannapromenaadide ehitus. Võrus asuv 800-meetrine Tamula rannapromenaad on mõeldud ühendama linna, Kreutzwaldi parki järve ja rannaalaga. Tamula järve äärne rand on suviti kohalikke peesitajaid täis. Uus promenaad toimib piirkonna aktiveerijana, toob randa rahvast ka teistest linnadest ning annab rannale aastaringse aktiivsuse. Betoonkividest looklev tee on täis tervisesportlasi – küll rattaga, küll jalgsi, küll kepikõndi tegemas.

Tamula rannapromenaad. Foto: Merle Karro-Kalberg

Projekti autori Andres Viitkari sõnul järgib kujunduse vormikeel ühelt poolt kaare ja ringi teemat, lähtudes Tamula järve lopergusest kujust ja Võru linna nimest, teisalt vastanduvad sellele lihtsad kandilised ja sirged vormid, mis haakuvad linna rangelt ruudukujulise teedestruktuuriga, mille kiired rannaalaga nii mitmeski kohas lõikuvad. Värvilahenduses, mis pigem sulandub ranna kollase liiva tooniga, kui vastandub sellele, on kasutatud omavahel harmoneeruvaid sooje toone – tumepruun, vandel, pastelne oranž. Buketi liidab tervikuks betooni liivakollane lõunamaine varjund.

Pärnu rannapromenaad

Pärnu rannapromenaad. Foto: maastikuarhitekt.edicypages.com

Autor Lootusprojekt. Valmis aastal 2006.

Pärnu kuurorti ajalugu ulatub tagasi aastasse 1838. Suurem osa Pärnu rannaehitisi püstitati 1930ndatel, kui tervise edendamise liikumine muutus populaarseks. Nüüd on taas võimalus Pärnus ka „promeneerida” – promenaad pakub tegevust neile, kes liival päevitada ei taha, ning hõlbustab ühtlasi ranna aastaringset kasutamist. Pärnu rannapromenaad jätkab rannaehitiste sarja traditsiooni, samas on see omal moel esimene pääsuke kohalike rannapromenaadide tüpoloogias, mida on püstitatud viimase kümnendi jooksul nii Tamula äärde, Narva-Jõesuusse kui ka Haapsallu. Looklev promenaad on loogiliseks ühenduseks kuursaali ja veekeskuse vahel ning pakub liivaluidete keskel erinevaid ruumielamusi – avaraid ja kitsaid, aktiivseid ja passiivseid. Suletud vaated vahelduvad avatud platvormidega. Laiad puitpingid, mida võib ka lesimiseks kasutada, on paigutatud kibuvitsapõõsaste vahele, et tekitada eraldatud istumiskohti. Pinnad ja struktuurid on erinevad – betoonkivi ja munakivi asenduvad liivaluidete vahel laudteega, mis annab promenaadile vahemereliku ilme. Ka vee-elemendid tõmbavad tähelepanu – purskkaev, kus saab veejugade vahel jalutada, on küll maailma mastaabis ammu kasutatud võte, kuid Eesti kontekstis ainulaadne.

Eduard Tubina monument Tartus

Autorid Veronika Valk, Aili Vahtrapuu, Louis Dandrel (heli). Valmis aastal 2005.

Installatsiooni eellooks on 2004. aastal korraldatud võistlus, mis otsis parimat lahendust helilooja 100. sünniaastapäeval avatavale monumendile. Võidutööks valiti interaktiivne osalusinstallatsioon, mis lubas möödujal ja sisenejal Tubina loomingust ise helirea koostada, kui orkestrimummudele sekundeerivaid gonge seinal tümitada. Vanameister ise näitab linnale (kuue)saba ja märgib sellega Vahtrapuu kommentaari kohaselt soovi suhelda muusikamaailmaga, mitte juhatada all-linna ostuvooge. Omas ajas ja kohas avaldas töö kenasti muljet. Puhta puusliku asemel laiendas võidutöö monumendi kogu väljakule ja helide kaudu kaugemale nii ajas kui ruumis. Tartu südalinnas on praegu Tubinat ja botaanikaaia kollektsiooni arvestamata kaheksa inimese täisfiguurist skulptuuri (ja loendamatult büste tahukatel). Kaheksa (pluss) sõnasõnalist tuima metallpersooni, kes ümbritsevasse ruumi kuidagimoodi ei sekku. Juba ammu ei paku see meedium linnaruumis erilist pinget. Nii ei tule ka üllatusena, et monument kui selline on linnaruumi osana juba pikalt kahtluse alla seatud. Lewis Mumford viitas „monumendi” absurdsusele juba 1938. aastal, nentides, et ka tollases modernistlikult progressiivses ja tõtlevas linnakeskkonnas mõjusid monumendid õõnsate irvitustena minevikust, millega kaasaja ruttaval publikul ei teki mingisugust seost.

Eduard Tubina monument. Foto: Veronika Valk

Tubina nööbid lubavad monumendis osalejal vähemasti istet võtta, seenelt seenele hüpelda või eemalt lihtsalt puhast mummude rütmikordust nautida – ajule on korrapära sisse kodeeritult imponeeriv, silm otsib automaatselt kordust ja meel tahab jadasid jätkata. Kel hüpelda pole plaanis, saab kontakteeruda installatsiooniga ka lihtsalt kui tapeediga või luua punkte ühendades uusi kujundeid ja kirjutada mõttes roppe sõnu. Objektist on loodud midagi rohkemat kui lihtsalt asi, keskkond moodustub inimese sekkumisel – ei pea tarbima puhtalt seda, mille keegi sulle on loonud. Ruum on siin mänguvahend.

Maastikukaardi leiad aadressilt maastikuarhitekt.edicypages.com/et. Koostaja-haldaja MTÜ Kino, toetaja Eesti Kultuurkapital, veebirakenduse tegi Fraktal OÜ.