Igast põlvkonnast kerkib esile väike arv filmikunstnikke, kes tõusevad kõrgele, põlevad säravalt ning püsivad pikalt tähelepanu keskmes. Sageli hakatakse neid mingist hetkest alates käsitlema läbi klišeedeprisma. Ilmselt siis, kui nende kohta on kuhjunud piisavalt aforisme ja käibetõdesid, stiil on paika loksunud ning teatav staatus filmipanteonis saavutatud. Üksikud sellisest eliidist loovad oma müüdi ise, lubades pigem kõlada oma loomingul kui selle rohketel interpreteerijatel ja kõmujanulisel meedial.

Vennad Coenid 2001. aasta Cannes’i filmifestivalil. Foto: Rita Molnár

Vennad Joel ja Ethan Coen on just selliste elavate legendide staatuses mehed. 15 filmi, neist 8 alates esmaspäevast Katusekino retrospektiivi kavas, on tõstnud indie-stsenaristidest-lavastajatest duo USA kaasaegse kultuuri tippude sekka. Oma filmides on nad korraga sirgjooneliselt napid ja püüdmatult mitmekihilised. Ajakirjanikele on nad aga krooniliseks peavaluks. Kuulsal kombel kidakeelsed, oma vastustes ja kommentaarides krüptilised ja küsijate suhtes kergesti ärrituvad. Meeste Midase puudutus ei väljendugi niivõrd suurtes vaatajanumbrites, säravas karismas või efektses PRis, vaid kriitikute ja filmigurmaanide juba kolm aastakümmet kestnud kiidukooris.

Vendade debüüt „Blood Simple” (1984) on kurjakuulutav ja painav põnevik, mis kehtestas nii mõnegi nende filmograafias läbiva joone. Näiteks peategelasteringi, kes annavad kuradile näpu ega saa enne arugi, kui läinud kogu käsi ja teised jäsemed pealekauba. Kuradi rollis on Coenite filmides muidugi inimlik rumalus ja lihtsameelsus. Vääramatu kindlusega nõuab saatus sisse kõik võlad ja taga aetud õnne ei paista lõpuks kusagilt.

Sarnase temaatika ja atmosfääri juurde on tagasi jõutud korduvalt. Verdtarretavad põnevikud on õnnestunud sedavõrd hästi, et laiema avalikkuse jaoks defineerivadki Coenite karjääri ilmselt „Fargo” ja „No Country for Old Men”. Esimest peavad paljud tänini vendadepaari parimaks filmiks. 1996. aastal linastunud ja luhta läinud inimröövist kõneleva filmi mõju pole tõepoolest kustunud. Teleekraanidel jookseb samanimeline minisari ning valminud on draama pealkirjaga „Kumiko, the Treasure Hunter”, mis räägib loo „Fargo” rahataskut otsima asuvast Jaapani naisest. Kuldseimate auhindadega saab see-eest kelkida „No Country for Old Men”. Taaskord rahaahnuse motiivist lähtuv kassi-hiire mäng Ameerika lõunaosa kõrbelagendike keskel tõi Coenitele neli Oscarit, sealhulgas tunnustuseks parima lavastaja, filmi ja stsenaariumi preemia. Üks lisandus Javier Bardemile sadistliku Anton Chicurhi rollisoorituse eest. Coenite üheks hinnatumaks jooneks ongi näitlejatest maksimumi võtmine. Karjääri säravamaid rolle on võimaldatud mitmetele staaridele eesotsas Bardemi, Jeff Bridgesi, Frances McDormandi, John Turturro ja John Goodmaniga. Mitmed neist on kujunenud Coenite niiöelda ihunäitlejateks. Ja kuigi Hollywoodi tipud on nõus nahast välja pugema, et vendade filmides mängida, on nood ikka ja jälle naasnud kas tuttava seltskonna juurde või võtnud peaosadesse hoopis vähetuntud nimesid nagu Michael Stuhlbarg („A Serious Man”) või Oscar Isaac („Inside Llewyn Davis”).

Mõrv, kahetsus, süü ja õiglus on kõik Coenite filmide peamiste elementide seas, kuid pole ometi põhiosaks, mille kaudu vendi mõtestada annaks. Emotsionaalne ega ratsionaalne iva pole kindlasti selleks, mille ümber nad oma filme ehitavad. Ühendavaks motiiviks võiks hoopis olla iroonia. Saatuse iroonia. Elu iroonia. Situatsiooni iroonia. Eneseiroonia. Kui iroonia tähendab varjatud ja peent pilget, siis Coenite pilge on sageli peenem kui nõel. Ja teravam ka. Nali on korraga nukker ja ometi keset verdtarretavaid sündmusi elujaatav. Ilma selleta võiks arvata, et Coenite maailm on õige tume ja paheline paik.

„Raising Arizona”

Meeste järjekorras teine film „Raising Arizona” on seejuures heaks tõestuseks, et vahel lubavad vennad oma huumorimeelel häbitult üle ääre valguda. Lugu paarikesest, kes ise lapsi mitte saanuna otsustab endale ühe näpata, on rohkem „Looney Tunesi” multifilm kui kunstikino. Filmi jagub rohkelt visuaalseid kilde ja üsna õrnas loogilises seoses sketše. Nagu Coenite filmides ikka, pole kaugel ka kõrgemate jõudude ja müstifikatsiooni kohalolu, kuna peategelaste sabas veereb saatanamõõtu mootorrattur.

Paistabki, et komöödiad on vendade jaoks võimaluseks tõsisemate tööde vahel auru välja lasta. Mitte kõik neist pole õnnestunud – jah, ka Coenid on vaid inimesed! – ning nii „The Hudsucker Proxy” kui keskpärane uusversioon 57. aasta briti klassikust „The Ladykillers” on pälvinud rohkelt kriitikanooli. Sellegipoolest kõlavad õnnestumised oluliselt valjemalt. 1998. aasta „The Big Lebowskit” võib lugeda kõigi uue sajandi stoner-komöödiate esiisaks ja kaks aastat hilisem „O Brother, Where Art Thou” lisab Coenite arsenali laitmatu muusikatunnetuse. 2008. aasta „Burn After Reading” on see-eest oma esmaklassilise näitlejateansambliga vaatamata suhteliselt väheütlevale sisule üks ütlemata meelelahutuslik palagan. Vaevalt on staarid nagu George Clooney, Brad Pitt ja John Malkovich enne ja pärast seda filmi ekraanil oluliselt rohkem lustida saanud. Eriti nauditav on just Pitt pooletoobise jõusaalitreenerina.

Coenitelt on korduvalt küsitud, mida see kõik tähendab. Mida nad oma filmidega öelda tahavad ja mida eri sümbolitega silmas peavad. Eriti kohaselt kõlab see küsimus meeste neljanda lavastuse, „Barton Finki” puhul. Vendade enda „kirjanikublokist” inspireeritud must komöödia on ilmselt nende sümbolistlikumaid ja keerukamaid, rullides Hollywoodi üle ostetud teatristsenaristi mõistusekaotuse lahti pea klaustrofoobilise õudusunenäolisusega. Kaamera püüab nii kujundlikke tegelasi kui visuaale, lisaks on stsenaarium tulvil viiteid kultuuriloole eesotsas piibliga. Ka Coenite dialoog on sageli piibellik, täis harvaesinevat täpsust ja väge.

Vennad ei kipu siiski oma filme suurt mõtestama või avama. Nad on välja öelnud, et tegutsevad pigem instinktiivselt, pannes loomingusse sisse kõik, mis parajasti õige tundub. Hilisem tõlgitsemine neid ei vaimusta ja oma filme nad kuuldavasti üle ei vaata. Kui kirjanik ja filmikriitik Ronald Bergan vendade poole pöördus, et neist biograafia kirjutada, sai ta vastuseks, et kuna oli varem kirjutanud Laurelist ja Hardyst, võib ta selle raamatu taasavaldada, vahetades lihtsalt koomikutepaari nimed Joeli ja Ethaniga. Samasse filmimeediumi klassikute nimistusse kuuluvad igatahes ka Coenid.