Miks löödi Sixtuse kabelis püsti salvestusstuudio, millele viitasid erinevat värvi plaadid ning mispärast vinüülid endiselt nii hinnas on?

19. sajandi lõpus seemne mulda saanud vinüülitööstus on näinud oma rohkem kui sajandivanuse eluaja jooksul nii tõuse kui languseid, kuid DJde, melomaanide ja kollektsionääride jaoks on vinüülid endiselt erinevate palju vähem ruumi võtvate andmekandjate, nagu USB-pulgad ja CDd, kõrval kõrgelt hinnas. Esimesed teadaolevad katsetused heli salvestamisel tegi prantsuse härra nimega Léon Scott, kelle 1860. aastal leiutatud fonoautograafi abil õnnestus helivõnked küll paberile kanda, kuid tollal puudus võimalus neid uuesti esitada. Alles 2008. aastal töötlesid teadlased Scotti leiutise kritseldused helikeelde, millest paljastus kümnesekundiline jupp frantsude folklaulust „Au clair de la lune”. Kaudseks peokultuuri ristiisaks ning meheks, tänu kellele muusikatööstus üldse eksisteerib, võib aga tituleerida eelkõige ameerika leiutajat Thomas Alva Edisoni.

Thomas Alva Edison oma teise fonograafiga. Foto: Wikipedia

Klassika on punane, RnB oranž

On aasta 1877. Edison on äsja välja nuputanud, kuidas salvestada ja taasesitada heli. „Mary had a little lamb,” kõlavad esimesed surematud sõnad, mille Edison enda leiutatud fonograafi veerib. Taolisel aparatuuril ei pöörelnud aga vinüül, vaid valgevasest tehtud ning tinafooliumiga kaetud silinder, mis nigela kvaliteedi tõttu peagi vahast silindri vastu välja vahetati.

Kuid aastad möödusid, tuuled pöördusid ning Edisonil ei lastud kaua uhkes üksinduses tähesära nautida. 1887. aastal patenteeris saksa päritolu ameerika leiutaja Emile Berliner esimese grammofoni, viskas silindrid nurka ning pani aparaadile keerlema lameda ketta, mille esimesed, kummist või tselluloidist pressitud eksemplarid tulid müüki 1889. aastal ja olid viietollised ehk 12,7-sentimeetrise läbimõõduga. Tollase albumimüügi edetabelit valitsesid jõudsalt „Twinkle, Twinkle, Little Star” ja „Lord’s Prayer”. Lisaks prooviti plaate valmistada nii vahast kui ka klaasist, kuni jõuti šellakini, mille puhul osutus järjekordseks probleemiks halb helikvaliteet ja „komme” kergelt puruneda.

Kui lindistamisbuumi algusaastatel võis plaadil häält teha pea igaüks, alustades tundmatutest baaridaamidest ning lõpetades leiutajate endiga, jõudsid produtsendid peagi järeldusele, et müügiedule ja mainele tuleks kasuks mõne tuntud ja tunnustatud esineja jäädvustamine. 1902. aastal sai ühe varaseima grammofoniplaatide tootja Gramophone Company (sama ettevõte, mille logol ilutses grammofoni kuulav terjer Nipper, kelle järgi tunneme nüüd ära meelelahutuskontserni HMV) agent William Michaelis vihje, et paavst Leo XIII oleks nõus oma hääle helikettale salvestama. Mõeldud – tehtud. Mõni kuu hiljem oli muusikaspetsialistide grupp Vatikanis kohal ning helistuudio Sixtuse kabelis püsti. Kuid keda polnud, oli paavst – rohkem kui 90 õlul lasuvast eluaastast tingitud terviseprobleemid olid sundinud teda viimasel hetkel väljakutsest loobuma. Veidi aega edasi salvestus siiski toimus ning seeläbi sai Leo XIIIst esimene kirikuisa, kelle hääl plaadile pressiti.

Aeg möödus ning plaaditööstus sai järgneva kolmekümne aasta jooksul tunda nii majanduse paitavaid käsi kui ka valada kibedaid pisaraid. Kui 1929. aastal müüdi ainuüksi USAs umbes 150 miljonit plaati aastas, siis samal aastal Ühendriikidest alguse saanud suur depressioon viis need numbrid 1935. aastaks 25 miljonini. Teise maailmasõja lõppemisega hakkas inimeste toimetulek Ameerikas aga taas kord paranema, melanhooliakardin tuli eest tõmmata ning mis oleks stimuleerinud meeli paremini kui muusika.

1948. aastal esitles USA ettevõtte Columbia insener Peter Goldmark esimest 12-tollist 33 pööret minutis tegevat vinüülist valmistatud kauamängivat, millele oli võimalik salvestada 45 minutit muusikat. Selleks albumiks oli Frank Sinatra „The Voice of Frank Sinatra”. Kuid ega konkurendidki niisama nurgas passinud. Juba 1931. aastal esimeste vinüülidega välja tulnud, kuid tollal sobivate esitamisseadmete puudumise tõttu kommertslikult edutuks osutunud katse teinud ettevõte RCA Victor läks 1949. aastal uuele ringile – avalikkuse ette jõudis seitsmetolline kiirusega 45 p/min ning 1–2 lugu mahutav vinüülist singel. Peale selle võttis RCA Victor vastu otsuse teha erinevaid žanreid esindavad heliplaadid erinevat värvi, hoolimata sellest, et värvilisi plaate seostati tol ajal lastele mõeldud muusikaga. Nii juhtuski, et esimesed popmuusikat sisaldavad seitsmetollised vinüülid olid mustad, klassikalise muusika omad punased, tumepunane viitas folgile, roheline kantrile, sinine poolklassikalisele muusikale, oranž RnB’le ja gospelile, helesinine välismaisele muusikale ning kollane lastelauludele. Kauaks sellist lahterdamist aga ei jätkunud – rõõmsameelne priiskamine muutis tootmisprotsessi keerulisemaks ning jättis tarbijatele hoopiski odava mulje.

Erinevatest mängimisomadustest tingituna läks 50ndate alguses lahti „kiiruste sõjana” ajalukku läinud võistlus selle peale, millise kiirusega plaadid siis ikkagi need kõige õigemad on. Lõpuks lahendas olukorra kompromiss ning plaate jäädi tootma nii kiirusel 33 p/min ja 45 p/min kui ka 78 p/min, millest viimane küll juba peagi poelettidelt kadus. Aja jooksul kujunes välja, et 12-tolline esituskiirusega 33 p/min vinüül sai peamiseks helikandjaks LPdele ning seitsmetolline singlitele. Edasisi aastaid võib nimetada vinüüli kuldajaks, mis kestis seni, kuni saabusid 80ndad koos kassettide ja CDdega, mis grammofoniplaadi võidukäigule piduri peale panid.

Renessanss

Kuigi CD-buumi nooruspõlv ehk 90ndad ning uue millenniumi esimesed aastad möödusid vinüüli jaoks enamasti cratedigger’ite ja DJde sõrmede alt läbi vuhisedes, ei ole nende tootmisele kunagi lõppu tehtud. Viimastel aastatel on vinüülide müük taas pigem tõusvat trendi näidanud, samal ajal kui muusikatoodangu müüginumbrid üldises plaanis üha murettekitavamaks muutuvad. Suurbritannia Fonograafiatööstus (BPI) teatas 2014. aasta algul, et grammofoniplaatide müük on küündinud saareriigis esimest korda peaaegu 1997. aasta tasemele ehk 780 000 koopiani ning 2015. aastaks ennustatakse selle numbri kerkimist juba üle miljoni. Optimistlikus suunas on turg liikumas ka USAs, kus eelmise aasta 4,2 miljonist eksemplarist on saanud aasta jooksul 5,9. Tuleb muidugi tõdeda, et eespool välja toodud 1929. aasta 150 miljonit eksemplari tundub praeguste numbrite kõrval lausa utoopiana.

Ilu ja võlu

Kuid kuhu on ikkagi maetud see koer, mis vinüüli nii väga armastama paneb? Küsides seda 2013. aastal loodud plaadifirma Frotee ühelt ellukutsujalt Martin Jõelalt, saame järgmise vastuse: „Vinüüle juhib ostma soov omada midagi füüsilist, erilist, kogutavat ja pikemaajalist rõõmu pakkuvat. Nendega saab teostada erinevaid rituaale: uurida plaadiümbrist, vahetada plaadi poolt, aega maha võtta. Muusika kõlab soojemalt, elavamalt, ehedamalt, kuigi see on hoopis maitsel põhinev otsus. Kuna mina annan vinüülplaadil välja seni ilmumata muusikat, mis salvestati vinüüliajastul, on see mulle loomulik. Kui mõelda kaasajal valminud loominguga vinüülplaatidele, siis näiteks Eestis on selles osas edukalt vastu võetud Vaiko Eplik ja Ruutu Poiss. Ma järeldan sellest, et vinüülplaadile sobib pigem ajatu muusika, mis ei reeda kohe, millal see salvestatud või kirjutatud on. See aitab toetada ka ideed, miks vinüül on jäänud püsima, kuigi meil on olemas palju mugavamad formaadid.”

Teise kohaliku plaadifirma Onesense boss Heiko Kase meenutab: „Näiteks esimest korda Quasimoto albumit „The Unseen” kuuldes tundsin, et mul on seda vinüülil vaja. Võib-olla võlub ühtesid vinüüli krõpsude atmosfäärilisus ja heli ümarus ning teisi popnostalgia ja visuaalsus.” „Ega õiget või valet formaati polegi, kõik on omamoodi sümpaatsed, aga argumente vinüüli kasuks on,” kommenteerib viimase auväärset veteranistaatust Villem Valme indie-leibelist Õunaviks. „Vinüülis on fiilingut, tema mängimine on sündmus ja see tundub olevat ainus füüsiline helikandja, mis jääb kestma. Artistidel on vaja, et nende album ilmuks füüsilisel kujul – see kehtestab, et tegemist on olulise verstaposti, mitte lihtsalt failipakikesega. Vähemalt on see seni nii olnud ja tundub, et asi niipea ei muutu,” ütleb ta. Ka Martin Jõela toob välja grammofoniplaadi eksklusiivsuse: „Kuna tehniliselt on vinüülplaadi võimalused kõige piiratumad, siis märgib see eelkõige, et vinüül on ikkagi luksuskaup.”

Voyageri kuldne plaat – NASA kosmosesse saadetud plaat, millele on salvestatud üle viie tunni helisid, mis iseloomustavad elu Maal. Foto: Wikipedia

Jumalate miksteip

Eksklusiivsusest rääkides on vinüülil kanda veel üks sürreaalsena tunduv roll, milles CD-plaate ega kassette õigupoolest ette ei kujutakski. 1977. aastal saatis NASA kosmosesse kaks sondi, Voyager 1 ja Voyager 2, ja kummagi külge kinnitati kullatud vinüül – Voyageri kuldne plaat, mida stsenarist ja ulmekirjanik Timothy Ferris on nimetanud ka „jumalate miksteibiks”. Nimelt on kuldsele plaadile lisatud pildid ning salvestatud helid, mis kannaksid edasi sõnumit elu ja kultuuri mitmekesisusest planeedil Maa ja seda ükskõik millisele intelligentsele maavälisele olendile, kelle „kätesse” see materjal hea õnne korral sattuma peaks. Plaadi „tracklist’i” uurides võib leida, et kettal teevad häält šimpansid, vulkaanid, vihm ja traktorid. Kuulda võib naeru, jalasamme, viiekümne viies erinevas keeles tervitusi, 90 minuti jagu muusikat (nt Bach, Beethoven, Chuck Berry) ja palju muud. Lisaks on Voyagerid praeguse seisuga meie koduplaneedist kõige kaugemal paiknevad inimeste loodud objektid.

Nii et kui 40 000 aasta pärast võivad praegused vinüülid tuleviku imeseadmetega asendunud olla, võib vähemalt loota, et kuldsed plaadid hõljuvad endiselt kuskil Andromeeda tähtede vahel oma sihtpunkti poole.


Kirjandus
Gronow, Pekka; Saunio, Ilpo 1999. International History of the Recording Industry.
Kasser, Ingmar 2012. Vinüülplaadi kuvand.
Osborne, Richard 2014. Vinyl: A History of the Analogue Record.
Perpetua, Matthew 2011. Vinyl Sales Increase Despite Industry Slump. – Rolling Stone, 06.01.
Schneider, Marc 2014. UK Vinyl Sales Already Exceed 2013 Totals, Thanks to Arctic Monkeys, Led Zeppelin. – billboard.com, 03.10.