Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Kus tahavad laulva revolutsiooni lapsed oma vabaduse laulu laulda või mida peavad reivikultuurist võrsunud noored iseenesestmõistetavaks tehnoloogiliseks uuenduseks? Mida arvavad praegused elluastujad eestlusest ja mida mõtlevad kodumaast need, kes on seitsme maa ja mere taga? Kas valitsus vajaks reset’i ja laulupidu refresh’i? Või vajame hoopis kerget värskendust ja pisut uuendusi? Värskeid arvamusi ja uusi mõtteid ootame käesoleva rubriigi raames ka meiliaadressile arvamus@muurileht.ee.

Visand minu Eestist, mille lipp on sinimustvalge, sama sinimustvalge nagu talvine vaade autoaknast, kus lumevaibaga kaetud põllud ulatuvad musta metsamüürini, mille kohal laiub piiritu sinine taevas. Külmast sädelev sinine taevas. Minu Eesti, kus suvi kestab kolm nädalat ja just siis, kui nohu ära läheb, lööb pimedus mu porilompi pikali. Tõusen jälle jalule, väänan sääred ja käised räästa all kuivaks, nuuskan varrukasse. Leian nina järgi kodutee, poen oma urgu ja avan mustade kaantega luulekogu:

kes need eestlased yldse on?
see on väike rahvas
kirglikud nagu itaallased
aga sissepoole
väljast see ei paista
tunded nagu tuleleegid
põletavad sisikonda
Nii kirjutas fs.

*

Visand minu Eestist, kus noored on reipad ja optimistlikud. Kus noored käivad õppimas välismaa ülikoolides ja rändavad kaugetel saartel, otsides paremat palka ja armastust. Eesti noore südames põleb tuli, aga süda on ümbert jäätunud, sest me pärineme jäisest ajast. Optimism on otsus, mitte kodust kaasa antud jõud. Meie vanaemad ja vanaisad kasvasid üles psühhopaatidest riigijuhtide verise tiiva all. Meie vanavanemad sõidutati loomavagunites külmale maale, kus nad matsid oma emasid, isasid ja lapsi, teadmata, mille jaoks see hea on. Teadmata, miks elu andis neile nii palju armastust, mida musta taeva all musta mulda sängitada. Miks elu surus neid juba alguses ninapidi põrmu? Need, kes ellu jäid, tulid tagasi mustaks rusikaks kokku surutud südamega ja otsusega kõigele vaatamata edasi elada. Leida endale murulapike või korterikarp, kuhu istutada uus ja sitkem elu. Või juua end surnuks. Või mõlemat. Või mitte kumbagi.

*

Visand minu Eestist, kus püütakse vabaneda ohvripositsioonist, sest see ei tohi muutuda kinnisideeks või rahvuslikuks eesõiguseks. Ajalugu ei pea olema „ühenda täpid” tüüpi mõistatus, kus iga täpp on sõda, mille vahele pliiatsiga jooni tõmmates moodustub kolp. Samamoodi ei pea ka lugu eestlusest põhinema ainult leinal ja kannatustel. Kes pakuks välja parema loo? Igaüks peaks.

On ääretult oluline, millise loo inimene omale kirjutab, sest ta on looline olend. Me õpime elama lugude kaudu. Igal inimesel on elulugu. Igal riigil on ajalugu. Pole olemas lugu, mida saab jutustada ainult ühtemoodi ja mitte kuidagi teisiti. Pole olemas ainuõiget eestlaste lugu. Pole olemas ainuõiget Eestit. Me ei tea isegi maailma tekkelugu. Õigupoolest teame küll, aga meil kõigil on sellest asjast oma arvamus, mis põhineb lool, mida isiklikult usume, ja lugudest juba puudust ei tule. Pühakojad on pühakirjadest pungil, laborid on maetud teadustööde alla, Saksamaa ülikooliraamatukogude raksuvad riiulid oigavad miljoniaastast oiet, kandes enda õlul filosoofia mõttehiidude hiidmõtteid, ja kultuurisfäär paisub nagu surev täht, mille katlas põlevad toore kunsti lõppematud varud.

Illustratsioon: Toom Tragel

Maailm on jutt,
ta räägib, aga millest?
Nii kirjutas Laur Kaunissaare.

Lugu määrab selle, kelleks me end peame. Lugu määrab meie eesmärgid. Kui sünnid maal, kus inimestel lõigatakse päid otsast, sest jumal on vihane, aga õiglane, kus kasvad üles orvuna, joostes näljast nõrkenult relvaga mööda agulitänavaid ringi, korrutades sõna jihād, on peamine eesmärk söösta leinamõtteid kõrvale heites pühas raevus oma vihase ja õiglase jumala rüppe, tehes tee peal maatasa täissöönud moraalivärdjatest vaenlaste kantsid. Siis võib juhtuda, et oluline on muuta oma keha jumala relvaks ja lasta see metroos või võõra linna keskväljakul õhku.

Me sünnime etteantud lugudesse, etteantud rollidesse ja laseme lugudel end ettekirjutatud ellu kanda, püüdes rebida tee peal eest pähe surutud rollimaski ja võtta üle ajaloo ohjasid, et jutustada oma lugu enda häälega. Seda on nii kuradi raske teha. Kasvata last kuudis ja temast saab koer, olgugi et ta sündis inimesena.

We are what we pretend to be, so we must be careful about what we pretend to be.
Me olemegi need, keda teeskleme end olevat, seega peame teesklema ettevaatlikult.
Nii kirjutas Kurt Vonnegut.

*

Visand minu Eestist, kus mu 72-aastane vanaema sõidab viiel päeval nädalas varahommikul trolliga teise linna otsa tööle ja hoolitseb haigete eest. Vanaema, kelle pere kisti juba varajases lapsepõlves lõhki ja pillutati laiali. Vanaema, kes hoolitseb seitsmel päeval nädalas oma laste ja lastelaste eest ning kasvatab nüüd kolmandat järeltulijate põlvkonda, oma lapselapselast. Uskumatu jõuga vanaema.

Visand minu Eestist, kus mu 76-aastane vanaisa värvati Vene sõjaväkke ja viidi saladuskatte all kaheks aastaks Novaja Zemlja saarestikule, kus ta osales tuumapommikatsetel ja mängis õhtuti kuttidega klubis džässi. Vanaisa, kes käis rongiga tööl elektromehaanikatehases Volta, lugedes tee peal Balzaci kogutud teoseid. Vanaisa, kes pani hiljem kokku rahvatantsutrupi Känd ja Käbid, kes käis talvel suuskadel Normas tööl ja kes saadab nüüd päevi mööda vaikselt diivaninurgal, lugedes raamatuid ja ajalehti, vaadates telekat ja otsides endiselt taga elu mõtet.

*

Visand minu Eestist, kus on olnud kokku ainult kolm presidenti. Eesti, kus praeguse presidendiga saab Twitteris mõtteid vahetada. Eesti, kus võid juhuslikult sattuda teatris presidendi ja presidendiproua kõrvale istuma. Kus presidendil on hea muusikamaitse ja suurepärane inglise keel.

Eesti on riik, kus väga paljud oskavad inglise keelt hästi. Eesti on riik, kus pole mõtet doktoritööd eesti keeles kirjutada, sest „siis ei loe seda mitte keegi”. Enamik filme, mida vaatame, ja bände, mida kuulame, on ingliskeelsed. Kui ma oma esimese lühiromaani käsikirjaga kirjastusse läksin, ütles toimetaja, et ma mõtlen inglise keeles. See tuli mulle üllatusena. Aga jah, ma ju mõtlengi juba väiksest peale suures osas inglise keeles tänu Cartoon Networki multifilmidele, mis selle mulle varakult selgeks õpetasid.

*

Visand eesti keelest, mis on pidevas väljasuremisohus.
Visand eestlastest, kes on pidevas väljasuremisohus.
Visand Eestist, mis on surnud juba mitut surma.
Visand Eestist, mis on alati olnud visand.*

*

Visand minu Eestist, mida hirmutatakse gigantse naaberriigi äkilise ja ettearvamatu loomuga, suurkorporatsioonide meelevalla ja suurkeelte pealetungiga. Eesti on riik, kus võib juhtuda, et inimene ei kannata seda hirmu välja, surub südame mustaks rusikaks kokku ja kasvatab endale okkad, et kaitsta end Bilderbergide, reptiilide, vabamüürlaste ja juutide surmava haarde eest. Kui keegi võõras satub õuele, pritsitakse talle sappi näkku. Ülejäänud maailm ei näita muud kui halba eeskuju. Kreeklased kulutasid ära rohkem raha, kui neil üldse oli, Lähis-Idas elavad turbanitega hullud, Londonis peaaegu et polegi enam ühtegi inglast ja Ameerika president on neeger. Visand minu Eestist, kus hullust ei tule kaugelt otsida.

*

Visand minu Eestist, kus „maa tuleb täita lastega”, olgugi et maailm on ülerahvastatud ning uuringud näitavad puust ja punaselt, et puhas õhk saab otsa, joogivesi saab otsa, nafta saab otsa.

Visand maast, mida eestlased jagavad mitte-eestlastega. On justkui sunnitud jagama, sest muulased, raisad, ei taha minna tagasi sinna, kust nad tulid. Enamjaolt on nad venelased. Visand Eestist, kus vene-eestlastest „muulased” tunnevad end siin kodus, sest nende kodu ongi siin, kuid ei kuulu siiski ei Eestisse ega Venemaale. Visand kodumaast, mis pole kodu. Visand riigist, mida „võõras” ei tohi nimetada koduks.

Visand Eestist, mida visandab Ghanast pärit isa ja Nõmmelt pärit ema laps, kes ei oskaks ennast isegi eestlaseks pidada, kui ta juhtuks endale tänaval vastu kõndima. Mittekuuluvustunne on eestlaslik tunne. Kui sa ei kuulu ei siia ega sinna, oled ilmselt eestlane. Kui teiste rahvaste hääl käib majanduses ja globaalpoliitikas sinu omast üle, oled ilmselt eestlane.

Eesti, kus alaväärsuskompleksi ja depressiooni ei tule kaugelt otsida.

*

Kui paranoia, pessimism ja hädaldamine ajavad juba oksele, oled ilmselt eestlane. Pole vaja taastoota stereotüüpe eestlastest kui ajaloo ohvritest, kelle tigedus ja kitsarinnalisus suretab noortes varakult lootuse ja tahtejõu ning peletab eemale kõik heasoovlikud abikäed. Pole vaja maalida pilti eestlasest kui kahvatunahksest Gollumist, kes ihuüksi pimedas koopas kükitades tillukest Eestit peos silitab, olles valmis kargama kõrri kõigile, kes koopasuust sisse söandavad kiigata.

Eesti on inimmõõtmetes riik. Sa leiad siin üles inimesed, kes mõtlevad sinuga sarnaselt, ja te saate koos suuri asju ära teha. Suuri üle-eestilisi asju. Eesti on riik, mille ühest otsast teise jõuab autoga nii 3,5 tunniga. Riik, mille ühest otsast teise võib ka jalgsi matkata. Selles mõttes inimmõõtmetes riik.

See on riik, kus inimesed oskavad endale ise toitu kasvatada. Kus käiakse marjul ja seenel. Räägi seda mõnele urbaniseerunud lääneeurooplasele. Ta satub segadusse ja ei saa aru, mida sa seenelkäigu all silmas pead.

Visand minu Eestist, kus inimene tunneb end osana loodusest ja oskab seda austada ning usaldada. Kus vohavad metsad ja mühisevad karged rannad. Kus neli aastaaega muudavad selle koha neljaks eri maailmaks. Talve pilkaselt pime tunnel, kus võib lumme uppuda; talv, mis on nii pikk, et unustan oma nime. Kevad, mille päike äratab mind ellu nagu ema oma surnud lapse; kevad, mil süda avaneb pungana. Suvi, mille kiire leitsak nuumab mind kuuma valgusega ja lahkub just siis, kui olen juba jõudnud lasta end ära hellitada; lahkub nagu armas inimene, kes elab teisel pool maakera. Ja sügis, mil loodus sureb kirevates värvides; sügis, mil lootus sureb kirevates värvides. Päike põletab üha kaugemale loojudes vihmapilvi, mis on suured kui mandrid. Pilvi, mida lükkavad hullud tuuled. Kasvav pimedus, mis läheneb kindlalt ja paratamatult nagu Urr Muumiorule.

*

Selline on visand minu Eestist, kus pendeldatakse äärmusest äärmusesse, kuigi pealtnäha võime jätta tuima ja emotsioonitu rahva mulje. Eesti on maa, kus inimene tunneb end kord looduse loomuliku osana ja siis vannub jälle alla õudsele kliimale. See on ebatavalise ja ähvardava looduse maa. Maa, millel on püha ja õudne lõhn.

Te ju teate, millest ma räägin?