„Papusza” (2013, Poola). Režissöörid-stsenaristid Joanna Kos-Krauze ja Krzysztof Krauze, osades Jowita Budnik, Zbigniew Walerys, Antoni Pawlicki jt. 131 min.

Tekst ilmus esmakordselt poola väljaandes POLYTIKA.

Kaader filmist

Romad on Poolas halva kuulsusega rahvusvähemus. Nad on alati äratanud eelarvamusi ja vaenulikkust. Hitlerliku okupatsiooni ajal kannatasid nad isegi rohkem kui juudid: protsentuaalselt hukkus just neid kõige rohkem. Kui antisemitismi taastärkamist pannakse alati tähele, seda tajutakse kurja ja ohtlikuna ning mõistetakse ametlikult hukka, siis viha romade – kes moodustavad Euroopas 15-miljonilise rahvusvähemuse – vastu ei pidurda tegelikult justkui mitte miski. Neid võib minema ajada, isoleerida, võtta vastu seadusi, mis keelavad nende elamaasumist teatud territooriumidele või riigist lahkumist. Veel mõni aasta tagasi korraldati Ungaris nende vastu pogromme.

Krauzede rohkem kui kahetunnine mustvalge eksperimentaalfilm näitab 80 aastat Poola-Ukraina piirialade mustlaste ajaloost. Mustlaslaager, kuhu filmi nimitegelane Bronisława Wajs (hüüdnimega Papusza, mis romade keeles tähendab nukukest) kuulus, rändas Podoolia-Volõõnia piirkonnast Vilniuse ümbrusse. Mehed mängisid pulmades, laatadel ja kõrtsides, naised tegelesid ennustamisega. Papusza võõrasisa ja vend Dionizy, kellele peakangelanna 16-aastaselt mehele läks, olid muusikud. Perekonnalegend jutustab, et millalgi olid nad keeldunud Stalini lõbustamiseks pilli mängimisest.

Filmist õhkub tahet anda Poola romadele tagasi nende väärikus üsna mitmel tasandil. Kaamera tähelepanu keskendub harva nägudele. Laiadel üldplaanidel püütakse aga terviklikult haarata kogu seda praegu enam mitte eksisteerivat maailma. Vanade fotode stiilis stilisatsioonid ja seosed Breughli maalide moodi olupiltidega tugevdavad etnograafiliselt tõepärast muljet. On üllatav, et psühholoogilises filmis, mis elustab vanade aegade atmosfääri, käsitledes reetmise, väljaheitmise ja äraneetud kunstnikuks olemise teemat, pole ühtki kaamera lähemalesõitu. Isegi kümnete statistide osavõtul kujutatud pogromm on filmitud üldise, pika kaadrina – seda austusest peakangelanna vastu, kes kõike just niisugusena meenutas.

Etnograafiliste tüüpide maalilise galerii – värvikate ennustajate, süngete kerjuste, petiste, töötute ja kirjaoskamatute veidrike asemel triumfeerib kinolinal hulkurielu majesteetlik ja kibe ilu, näidatuna justkui kosmilisest, mitte maisest perspektiivist. Need pildid tulevad tagasi, kordudes justkui refrään lauludes: poris pingutavad hobused vedamas kõikuvaid vankreid, aeglaselt liikuvad rändajad, kes jätavad veekogudest ja puudest möödumisel endist kummitusliku mulje, olles justkui sukeldunud mingisse tabamatusse saladusse. Need raske saatusega leppinud varjud on üles ärganud nagu mingist ammusurnud maailmast.

Romade keerukat lihtsust, mida – nagu ka filmis mainitakse – kardavad ainult lollid, on kuulda keelestki. Ligi 80 protsenti dialoogidest kõlavad originaalses mustlaskeeles, mida Poola näitlejad kogenud õpetajate käe all aasta aega õppisid. Vaev tasus end ära.

Kaader filmist

Romade maailma piir

Romade enesemääratluse jaoks on otsustavaks just keel. Nad jälgivad kiivalt, et võõrad sellele ligi ei pääseks. Selle kõla avastamine kinolinalt tugevdab autentsust, andes neile tagasi kultuuri ning tutvustades ka vähetuntud, ent rikkalikku mustlasmütoloogia sügavusi. Kui kinos on üldse kunagi riskitud mustlaskeelt kasutada (Emir Kusturica ja Tony Gatlif), on seda tehtud romade saatust romantiseerides, rõhutades stiihilisust, nende kommete eksootikat ning lõpuni selgusetuks jäävat aukoodeksit.

Romad pole praegu ega ole kunagi olnud raamaturahvas. Kirjapandud sõnal ei ole nende jaoks mingit väärtust. Sümboolne meenutus sellest, et nad pärinevad Indiast, ei tähenda samuti kuigi palju: „Kui meil oleks mälu, siis sureksime hirmust selle ees, mis meid ootab”. Nad on justkui lapsed, kes ei erista homset eilsest päevast: minevikku ja tulevikku tähistatakse nende keeles sellesama sõnaga.

Krauzede film näitab oma kogukonnast välja aetud Papusza saatuse kaudu mustlaste maailma lõppemist, piiri ja hukku. Ta oli esimene roma poetess, keda süüdistati tabude murdmises ning mustlaste saladuste endi keskelt väljaviimises. Papusza iseloom ühendab endas õrnuse ning murdumatuse. Ta on ülitundlik, tajudes tegelikkust erilisel moel ja tundes teatud hetkedel maailma üle vaimustust. Samas tunneb ta ka tugevat kahtlust, mööduvuse painet ning valu. Ta on teadlik tema sees ja vahendusel kõnelevatest erinevatest häältest, mida kuuleb ainult ta ise: filmis väljendatakse neid vaiksete, ebamääraste kahinatena.

Papusza polnud poolatar, sest ei öelnud kunagi lahti oma mustlasjuurtest ega veidratest kommetest, mis ta vanglasse viisid (varastas kanakuutidest kanu, mis, nagu ta seletas, oli tema jaoks niisama loomulik nagu juua jõest vett, mida keegi ju vargusena ei tõlgenda). Aga samuti mitte ka mustlanna, sest ta oli julgenud õppida poola keeles lugema ja kirjutama. Lisaks sellele oli ta lastetu ning seetõttu mehe ja lähedaste poolt ära tõugatud.

Papusza ei pidanud ennast luuletajaks. Pigem ainult meediumiks, kelle kaudu kõnelesid vaimud, surnud ja haldjad. Lauldes tule ääres oma laulukesi, olid tal juba peas valmis terviklikud laused ja fraasid ning tema osaks oli need ainult välja ütelda. Kirjutades neid luuletaja Jerzy Ficowski palvel üles, ei parandanud ta hiljem mitte midagi ega koondanud teksti salmidesse. Ta kirjutas oma laulud üles ühes pidevas reas, foneetiliselt ning ilma kirjavahemärkideta, kaotades ka silbijaotuse. „Ma olen liialt nõrk ja mul pole ka luuletamise jaoks nii tarka pead,” korrutas ta.

Film jutustab hinnast, mida andega õnnistatud heasüdamlik, leebust ja hirmu täis naine pidi oma erisuste eest maksma. Pärast sündimist oli talle ennustatud, et ta toob nii enesele kui ka teistele kaasa kas uhkust või häbi. Täiskasvanuelus sai ta tunda mõlemat ning seda peaaegu üheaegselt. Erakordne poeedianne osutus tema jaoks peaaegu needuseks.

„Papusza” linastub täna õhtul Prima Vista filmiprogrammi raames Tartu Elektriteatris. Filmile teeb sissejuhatuse poola kirjanduse tundja ja tõlkija Hendrik Lindepuu.