„Borgman” (2013, Holland, Belgia). Režissöör, stsenarist ja produtsent Alex van Warmerdam, osades Jan Bijvoet, Hadewych Minis, Jeroen Perceval jt. 113 min.
Ühel päeval saabub keskklassi kuuluva hollandi perekonna uksele räpane tegelane, kes tutvustab ennast vale nime all Anton Breskensina. Võõras väidab, et tunneb pereema Marinat ning soovib minna pesema. Just nimelt vanni, ei midagi muud! Loomulikult ei tekita see naises ega tema abikaasas just kõige meeldivamaid emotsioone ning Borgmani esimene kohtumine oma ohvritega möödub negatiivselt.
Hoolimata kõhklustest ning veendumusest, et tegelikult ei tunne ta Borgmani, ei suuda Marina panna vastu kummalisele tõmbele, mida mõistetamatu härra temas tekitab. Ta lubab kutsumata külalise siiski salaja oma koju ning võimaldab talle vanniskäiku ja kehakosutust. Borgman, tundmatu saatanlik tegelane, lastakse pikkamisi lahke pererahva loal majja elama ning ei möödu palju aega, kui tal on seal oma tuba ja ta asub perekonna juures aednikuna tööle. Eelnevalt on tarvis vabaneda aga vanast aiatöölisest ning selle pisiasjaga saab Borgman hakkama endale iseloomulikul ja õõvastaval viisil. Linateosele üldomaselt lahendati olukord pehmelt öeldes kentsakalt ja väga julmalt, abivahenditeks ämber, tsement ja meestelips.
Hollandi vanameistri Alex van Warmerdami omanäoline triller, milles on parasjagu komöödia sugemeid ja pisut nikastanud huumorit, näitab, et režissöör on endiselt äärmiselt heas vormis. Peagi hakkavad majas toimuma veidrad sündmused ning alguse saavad deemonlikult tragikoomilised mängud. Kõige selle õudusunenäolise tohuvabohu keskel lüüakse kildudeks tavapärase perekonna harmooniline idüll, kokku varisevad tõekspidamised ja arusaamad ideaalsest elust ning pole kahtlust, et Borgmanil on selles kõiges oma osa. Ekraanil toimuv mõjub vaatajale parasjagu absurdselt, kuid samas kaasakiskuvalt. Filmi vaadates tekkis paratamatult paralleel Mihhail Bulgakovi suurteosega „Meister ja Margarita”. Rääkiva hiiglasliku musta kassi asemel toimetavad majas aga inimkeelt mõistvad kõhnad koerad.
Borgmani saabumise järel seab end majas sisse ka müstiline kaaskond, kes sealse elukorralduse juhtimise üle võtab. Antropomorfsete loomade kõrval ilmuvad kuskilt imelikud mehed ja naised, kes koristavad jälgi Borgmani pööraste ja julmade toimetuste tagant – kuid need on vaid üksikud näited. Kogu selle värvika seltskonna tumedad teod püüavad justkui raputada unest kodanlikku maailmavaadet ja inimesi, kelle ainsateks eesmärkideks elus on perfektne kodu, lapsed ja maja looduskaunis kohas. Märkimisväärsed on detailid, millega lavastaja annab edasi kesklassi elu tunnusjooni: pidevalt töötav mees ja rahulolematu pereema, Iittala nõud, skandinaavia disain, heledapäised lapsed, noor kleenuke lapsehoidja jne. Filmis toimuv on kohati irreaalne, jõhker ja jahmatamapanev, kuid peaks sobima täiuslikult küsimärke tekitavat musta huumorit armastavatele inimestele.
