Nagy Bögö albumitriloogia teist ja kolmandat osa iseloomustavad kevadsuvise maiguga helipalad, mille mahedaloomulise natuuri võiks ristida kokkuvõtvalt „kergfolgiks”.

★★★★☆

Nagu lubab albumi pealkiri, nõnda maalivadki temasse pressitud kaheksa lugu üpris mitmepalgelisi maailmu. Kord on paletile segatud sumedasse videvikku valatult sobiv pehmekoeline kõlavärving („Neitsit, neitsit, nõnna noor”), kord midagi hoopis hoogsamat („Vambola nachos”). Avapalast „Juuli” õhkuv tunnetus on aga äravahetamiseni sarnane suviste pärimusmuusikapidude atmosfääriga.

Kuigi ansambli intrigeeriv ungarikeelne nimetus („suur bass”) viitab kontrabassile, haarab jätkuvalt – niisamuti nagu märkis kolmikalbumi esimese osa puhul Kaisa Kuslapuu – enim tähelepanu ja rohkem kõrva jääb hoopis koosluse puhkpilliarsenal elik torupill, flööt ja külalisena esinev sopransaksofon. Rõhuasetus torupillile iseloomustab Nagy Bögö loomingut tervikuna ning õigustab jätkuvalt oma keskset rolli. Uue joonena on lisandunud eksperimenteerimine vokaalidega, mida võib eriti loo „Kodu poole, kulla poole” näitel hinnata õnnestunuks.

Eri maailmad ei pruugi siiski alati üksteisega sobituda. Seda ilmestab albumi nimilugu, mille küllaltki harmoonilist mõtlikkust katkestab esimese poole lõpus järsult episood hoopis teistsugust tonaalsust. Poeetiliselt sobiv, ent kõrvale pigem tüütav. Kui see erandlik seik kõrvale jätta, on lugu nauditav ja todasama passib öelda ka albumi kohta tervikuna.