Müürileht

Teisitimõtlejad on ühiskonnas pigem harv nähtus – seda söandavad endale lubada need, kelle tagala on väga hästi kindlustatud, või siis riskitakse persona non grata staatusega ja niisiis sotsiaalsest kapitalist ning muudest ressurssidest ilmajäämisega. Ent sageli sünnib innovatsioon ühiskonnas just tänu sellistele inimestele.

Pole mingi saladus, et häid kultuurikriitikuid tuleb tikutulega taga ajada. Müürilehe noorte filmikriitikute suleproov annab tagasihoidliku panuse selle probleemi lahendamisse ja on ühtlasi tõestuseks, et huvi kirjutamise vastu on suur.

Meil on sõpradega juba ammu välja mõeldud unistuste vanadekodu, kus me hakkame koos oma eluõhtut veetma.

Sellest ajast saati, kui ma mäletan, et minus tekkis huvi poliitika vastu, olen ma selles ikka alati pigem pettunud olnud. Lünklikust sotsiaalsüsteemist kuni jätkusuutmatu keskkonnapoliitikani. Kõigest sellest hoolimata ei ole ma aga siiski kunagi pettunud demokraatias.

Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.

Tööturul toimuvad 21. sajandi tehnoloogilisest arengust tulenevalt kiired muutused ja ühiskondliku heaolu seisukohast on võtmetähtsusega see, kuidas töötajad suudavad nende muutustega kaasas käia ning riik ja tööandjad neile selleks tuge pakkuda.

Uue aasta alguses on ikka tavaks panna kirja soove ja lubadusi – juba on käidud läbi tulest ja veest, äkki saabub oodatud õnn viimaks ka meie õuele! Nagu ikka, lubame olla ka tänavu tublimad, hakkajamad jne. Hea on see, et sinna, kuhu suunata tähelepanu, tulevad üldiselt ka tulemused.

Vaevalt et leidub palju neid, kes lõppevat aastat taga igatsema jäävad. Juhtunud on rohkelt halbu asju ja nagu tavaks, ikka kõik korraga. Aga olgugi et rahvasuus on 2020. aasta tembeldatud üheks lähiajaloo halvimaks, juhtus tänavu siiski ka üht-teist head.

Massiimmigratsioon, abort, abielureferendum jne. Ühismeediat ja ajakirjandusväljaandeid jälgides tunduvad need ühed viimase aja kõige kriitilisemad teemad Eesti ühiskonnas. Ent kui vaadata peale faktidele, siis tuleb tunnistada, et aruteluruumi on kaaperdanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliittehnoloogid.

Õnneliku elu alus ei seisne mitte niivõrd millegi saavutamises või saamises, vaid oskuses saavutatust ja saadust lahti lasta.

Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Tavaoludes peaks neil päevil saavutama haripunkti traditsiooniliseks linnafestivaliks kujunenud Tallinn Music Week, ent eriolukorra tõttu on festivali toimumine lükkunud suve lõppu, augustisse. Ürituse peakorraldaja pilk kriisile, kohanemisele ja innovatsioonile.