Alguses oli film

Puškini ajast saadik on Venemaal pidevalt tegeletud Suure Poeedi ja Kirjaniku jahiga. Kui tõmmata siin paralleel filmimaailmaga, oleks ilmselt Aleksandr Sokurov ainuke, kes hetkel tegutsevatest vene filmitegijatest Suure Režissööri aunimetusele pretendeerida saab. Sokurovi kahest peagi Tartu Elektriteatris linastuvast filmist „Faust” ja „Aleksandra” kirjutab Ivan Lavrentjev.

Me ei kuule, me ei näe

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

Elav inimene täiusele orienteeritud tantsijanahas

Võtsin saalis istet kujutlusega, et lavastus käsitleb pigem parodeerivas võtmes tantsijaks olemist, võimendades või, vastupidi, naeruvääristades valdkondlikke stereotüüpe. Hea on, et eksisin. Laval oli ühe tantsija portree, ilma naeruvääristamiseta ning vinte peale keeramata. Kandvaks osutus aususe taotlus: kuigi kaasnes valikumoment selle osas, mida tantsijakarjääri nüanssidest publikuni tuua, mõjus Jérôme Beli „Cédric Andrieux” oma eheduses siiski ausana.

Ukraina konflikt läbi kultuuriteoreetilise prisma

Sõjategevus Ukrainas märgib venelaste jaoks järjekordset teetähist ajaloolises võitluses kurja läänemaailma vastu. Aja jooksul kogunenud vimmast aitaks vabaneda ajaloo mitmepalgelisem käsitlus ning emigrantide elulugude laiem teadvustamine. Nii mõistaks ka vene inimene, et venelane võrdub eurooplane.

Mis on sel linnal valesti?

14 Tallinna asumiseltsi on käivitanud projekti, mille eesmärgiks on linnavõimu ja asumiseltside omavahelise koostöö tõhustamine. Kuidas Linnaideeks ristitud algatus erineb senisest praktikast, seda tutvustab Ivan Lavrentjev.