
18 tulemust otsingule Märten Rattasepp

Märten Rattasepp: Mina, poissmees
Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Galaktlan – En Garde
Galaktlani kümnes kauamängiv „En Garde” on kontseptuaalalbum duellipidamisest.

Arvustus: Unustage olme, elagu ulme (või vastupidi)
Ülemöödunud suvel ühes Kassisaba korteris toimunud Raho Aadla, Age Linkmanni, Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni tantsulavastus „Olmeulmad” on saanud järje Koplis endise tehase territooriumil.

Taavi Tulev / Kristjan Raidna – AB (Detroit Underground, 2017)
Helimaastikuvõlur Taavi Tulev on avaldanud (koostöö)albumi „AB”, kus 2 x 37 minutit töötleb kõrvu Tulevi süntesaatorite ja Raidna flöödihelide koostöös loodud džässilik atmosfäär.

Unenäolise piirialal
Tundub, et Tallinna kultuurimaastiku kohal hõljub hetkel tavalisus ja olmelisus, aga ka nende nihestamine või transformeerimine ning piiride ja tähenduste mõtestamine. Luise tänava korterist võib leida performance-/tantsulavastuse „Olmeulmad“, milles pealtnäha tava- ja igapäevane moondub aegamisi ümber unenäoliseks.

Taavi Tulev 12″ (2016)
Tulevi sooloalbum on maitsekas ja subtiilne, olgu see siis heliribaks tema enda elule, või hoopis ümbritsevale (või tulevasele?) maailmale. Sedalaadi abstraktne ambient-elektro kukubki hästi välja siis, kui suudab luua seoseid ja erinevasisulisi kujutluspilte; luua maailma, millele helid ainult vihjavad.

Koiliblikas ja lambipirn
Märten Rattasepp kirjutab seni pigem luuletajana tuntust kogunud Kaur Riismaa proosateosest „Pimeda mehe aiad”, mis on mõni aeg tagasi ilmunud „Pühamäe” kõrval juba kirjaniku teine.

Laika Virgin – –+–=+ (2015)
Pärast mõneaastast vaikuseperioodi ning viimatist vahtkonnavahetust on Laika Virgin tagasi uuenenud koosseisus (Indrek Ups, Siim Raidma, Joosep Voolmaa) ja uue kauamängivaga, et eksperimentaalsematel radadel helisid väänata.

Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)
Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.

1. detsembril avatakse Y-galerii uues asukohas TÜ endises kirikus näitus „A(nne)linnad”
...Märten Rattasepp ning Jaak Tomberg. Annelinna ajalugu kaardistab Anna-Liisa Unt. Paco Ulmanilt ja Kaja Paelt...

Plaadiarvustus: Royal Blood – Royal Blood (Warner Bros, 2014)
Briti saartel sündmused ka ei lõpe. Elu keeb ja värsked bändid ilmuvad lagedale – võtame kas või Worthingust pärit käreda rokiduo Royal Blood, mille moodustavad laulja-bassist Mike Kerr ning trummar Ben Thatcher. Noortel muusikutel pikka tausta pole – ansambel loodi aastal 2013 ja debüütalbum „Royal Blood” väljastati tänavu augustis.

Kohtumine tegelikkuse mitmekesisusega
Dihhotoomiatele üles ehitatud modernne maailmapilt soodustab lihtsustavat ja kategoriseerivat mõtlemist. Prantsuse filosoofi Bruno Latouri amodernne maailm on seevastu vohavalt hübriidne.