Müürileht

Obskuurse räpigrupi NKN vinüülile pressitud best of proovib olla korraga väga palju erinevaid asju ning teeb seda suuresti väga hästi.

Jürist pärit 20-midagi-aastaste räpparite-produtsentide kõlapilt võtab snitti eri muusikastiilidest – rokk, punk, grunge ja elektroonika –, aga on äratuntavalt nüüdisaja räpialbum.

PC Musicust oled kuulnud? Ehk tead, millisena presenteerivad end selle leibeli artistid, kuidas kõlab nende muusika, mis on nende eetos? Kas sulle ütlevad midagi hüperpopp, veeb 2.0 esteetika ja pilveräpp? Kas Sophie „Ponyboy” on rets bänger?

„Purgatory” esitajaks on küll Karl Martian, kuid album on suuresti Internet Cafe liikumise alla koondunud produtsentide ja mõttekaaslaste nägu.

Mängupoi$$ Käru postuumselt avaldatud album on nii austusavaldus varalahkunud sõbrale kui ka tagasivaade aega, kui kohalik uue kooli räpiskeene tegi veel beebisamme.

Katusmõistena ei ole „Soundcloudi räppar” enam eriti kõva valuuta ja iseloomustab aasta-aastalt aina vähem neid muusikuid, keda on (või oli) kombeks meedias nii nimetada. Üks neist on kindlasti Manna, kes on väljastanud praeguseks arvestatava koguse muusikat ning vorminud endale äratuntava artistliku identiteedi.

Kui keegi oleks pärast „Humanat” ja „Toa koristamise laulukest” öelnud, et mõned aastad hiljem näeb ilmavalgust Väikse PD debüütalbum, mille produtseerib DEW8 ja laseb välja Legendaarne Records, siis ma poleks seda uskunud.

Tommyboy ja Typicalflow’ läinud aasta lõpus ilmavalgust näinud EP „SKETЧИД” on oma kakskeelsuses kohalikul räpimaastikul omamoodi nähtus.

Linnamäe tee on tänav Tallinnas Lasnamäe linnaosas Kuristiku ja Priisle asumis. See Vikipeediast kopeeritud lause on L-Steelo (Linnamäe Steelo) esimese kauamängiva „Tallinna kõrgeimal mäel” kontekstis päris tähtis – L-Steelo elab ja hingab Lasnamäed.

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

12EEK Monkey „Xibalba Spasse” kolm instrumentaali panustanud produtsendi-räppari DEW8 animus’est läbiimbunud esikalbum „Ke’leti jaht” on intrigeeriv avaldus artistilt, kes on oma heli leidmisele ohtlikult lähedal.

Viimati eesti räpi ja hiphopi olmest kirjutades viitasin Sammalhabemele kui tagapingipoisile – artistile, kes toimetab kulisside taga, vabana levimuusika dogmadest.