Condescension – Hellbound (2019)

Condescension kujutab endast kergelt satanistlike alatoonidega black metal’it Narvast. Ei tea, kas asi on bändimeeste Ida-Virumaa (ja Läti) taustas, aga üldiselt näib kollektiivi uus album tüüpilisest eesti black metal’ist natukene eemal seisvat.

Pastacas – Pohlad (Õunaviks, 2016)

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Neofolgi mitu tähendust aastal 2016

Müürilehe hiljutises Puuluubi intervjuus leidis kasutust mõiste „neofolk”, mis põhineb küll pärimusmuusikal, aga on enamjaolt siiski algupärane autorilooming ja/või toob sisse elemente mujalt popmuusikast. Taoline määratlus peegeldab hästi juba aastaid toimuvat muutust neofolgi žanrinimetuse tähenduses, kus mõiste uuem (ja pigem peavooluline) kasutus võtab vaikselt üle selle vanemat subkultuurilist tähendust.

Plaadiarvustus: Tolmunud Mesipuu – Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele (Rist ja Viletsus, 2014)

Kaua aega tagasi, aastatel 2008–2009, toimus Eestis omamoodi stoner-muusika renessanss. Varasemast ajastust oli juba Taak, nüüd tegid ilma Smõuk, Talbot ja Voog, esinedes üritustel stiilis Roheline Planeet või Ganjapäevad. Samasse lainesse kuulub ka Tolmunud Mesipuu ning uue albumi „Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele” väljalaskmisega saab neist automaatselt kõige pikaealisem grupeering nelja eespool mainitu seas.