Müürileht

17. aprillil toimub Von Krahli teatris erakordne sündmus, mis toob omavahel kokku süva- ja klubimuusika. Nimelt ühendavad jõud peosari Mutant Disco ning muusikafestival Eesti Muusika Päevad.

17. aprillil peetakse Eesti Kunstiakadeemia 100. sünnipäeva karnevali raames Kultuurikatlas ka Love Pony esimest sünnipäeva! Lisaks Love Ponyle on esindatud Parmani maskuliinne DJ-kamp, katuse all võtab koha sisse ;paranoia perfokalava ning laivi annavad Kiwa Dream Band, HAŠŠ & Neozion, Mimicry jpt.

Scratcha DVA on eriti peene pintsliga elektroonilise muusika produtsent ja väga laiahaardelise muusikamaitsega DJ. Sel nädalal maandub Scratcha Tallinnas, et astuda üles reedel, 10. aprillil toimuval Haigla Peol, kus esitatakse muuhulgas ühine set Haigla veterani Inga Copelandiga. Scratcha vestles sel puhul meie kaasautori Niilo Leppikuga.

Lisaks sellele, et Kali Briis on andekas noor muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja avatud inimene, kelle jaoks on muusika viisiks ehitada inimeste vahele sildu ning leida mõttekaaslasi. Aga sagedamini kui võiks arvata, on inimestel nõnda, et keha ning mõistus keelduvad erinevatel põhjustel südamesoovidega koostööd tegemast. Seda on kogenud ka Kali.

„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”.

Äsja debüütalbumi välja andnud Rüüt lisab kodumaise folkmuusika üldpildile oma uudse, pisut alternatiivse helikeelega kindlasti värvi, kuid võib-olla isegi liiga arglikult!?

Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad.

Laura Grovesi album „Committed Language” on inglise laulja-laulukirjutaja teine EP, mis kujutab endast mõnusat kombinatsiooni 70ndate hõnguga süntpopist, kaasahaaravatest käikudest ning sumedat suveööd meenutavast vokaalist, mis loovad üheskoos muinasjutulise õhustiku ja manavad silme ette pastelsed kommitoonid.

Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.

Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.

Eesti kaasaegse kunsti näituse „Kehamaterjal” Viljandi Linnagaleriis on koostanud kohalikud kooliõpilased, täites oma gümnaasiumi õppekava kohustusliku uurimistöö osa. Gregor Taul avab näituse tagamaid ning annab hääle keskkooliõpilastele kaasaegse kunsti kuraatorite kasvulavalt.

Kohaliku noise’i-revolutsiooni pea tõuseb üha kõrgemale – siin on eksemplar, mis talletab mürasse muu hulgas Hulluks Paruniks tituleeritud Ungern von Sternbergi Mongoolia-madistamisi ja muudab lummavaks helid, millest kangastuvad esialgu monotoonsus ning kõikumine maniakaalsete episoodide piiril. Sõna saab Threes And Will.