Müürileht

Avalikustame Müürilehes täismahus eestikeelse ideevõistluse ülesande, mille eesmärk on pigem inspireerida kui ette kirjutada. Ootame osalema nii õppivaid kui praktiseerivaid arhitekte, urbaniste, muinsuskaitsjaid, aga ka kunstiteadlasi, kunstnikke, kirjutajaid ja kõiki teisi, kellele Linnahalli saatus korda läheb! 

19. veebruaril avaneb Tallinna linnaruumis näitus „Hetk”, mis vältab 3. märtsini.

Joanna Ellmann kutsub lugeja tumedasse linna ja meresügavustesse.

„Oleviku ankeet” on Müürilehe ringküsitlus, mis uurib, kuidas tuksub süda oleviku rinnakorvis.

Tallinn on väga pikalt olnud autousu raudne kants, kus igasugu reformaatorite üle on irvitatud ja muutmissurvele tuimalt otsa vaadatud. Aga lumepall on veerema läinud ja äkki varsti polegi paljudel tuiksoontel jalakäija enam nii rõve amet.

Muusikaagentuur Damn.Loud Agency tähistab 23.–24. veebruaril oma seitsmendat sünnipäeva. Kahepäevasel festivalil Paavli Kultuurivabrikus esinevad lisaks kohalikele klassikutele ja uutele tulijatele ka mitmed tegijad välismaalt.

Kas mäletame veel omaaegseid ekraanisäästjaid ja arvuti toitenupust väljalülitamist kooli- või tööpäeva lõpus? Millal aga viimati oma nutiseadme päriselt välja lülitasime? Kui me masinad ei puhka, kas meie siis puhkame?

Eesti heviskeene on mõjutatud samadest lainetest kui kõik teised regionaalsed metallistide rühmitused, ent „MASSi” eripäraks on julgus kasutada eesti keelt.

Ööune päeva peale mitmeks väikeseks osaks jaotamine olevat cheat code, et kultiveerida loomingulisust ning tagada rohkem tegusat ärkveloleku aega. Nädalane eksperiment neljafaasilise unega osutus imekauniks läbikukkumiseks.

17. veebruaril avaneb ERMis suurnäitus „Kellele kuulub öö?”, mis uurib, kuidas on inimesed kogenud Eesti linnaööd minevikus, ja avab öö mitmekülgseid tähendusi nüüdisajas. Müürilehe lugejatele teeb tutvustava tuuri näituse peakuraator Karin Leivategija. „Kellele kuulub öö?” jääb avatuks 24. veebruarini 2025.

Krooniline unetus on üks enim levinud ja samas aladiagnoositud psüühikahäireid. Magamise alaväärtustamine ühiskonnas tähendab, et unehäiretega inimesed ei oska abi küsida, mis avab omakorda ukse depressioonile ja südamehaigustele. Uurisime lähemalt, milline on elu, kui und ei tule.

Avalikus ruumis silma looja laskmine pole Eesti linnades just kuigi levinud tegevus, samuti ei vaadata sellele kuigi suure poolehoiuga. Ehk vajaks olukord parandamist?