Ajaga on sünnitamisest saanud kollektiivse asemel üksildane kogemus. Kuigi sünnitustange ja muid võikaid vahendeid enam ei kasutata, on sünnitav naine siiani sarnaselt nende toodetega objektistatud.
Võrreldes teiste imetajatega on inimese sünnitamine pikk, anatoomiliselt keeruline ja tervisele ohtlik protsess. Tegemist on kahe vastandliku evolutsioonilise teguri koosmõju otsese tagajärjega. Nimelt suurenes nüüdisinimese aju sotsiokultuuriliste ja keskkonnamuutuste mõjul, samas muutis arenev oskus kahel jalal kõndida vaagna kitsamaks ja nihutas sünnituskanali kaldu.1
See tähelepanuta jäänud bioloogiline detail on kujundanud märkimisväärselt seda, mis on naise jaoks sünnitamisel eelkõige oluline: turvaline keskkond ja teiste tugi. Suure osa ajaloost on sünnitus olnud kogukondlik ja rituaalne sündmus, mida illustreerivad hästi eelajaloolised kaljumaalingud. Näiteks on Kalbak-Tashi petroglüüfidel kujutatud inimesi sünnitamas ümbritsetuna loomadest, Tamgaly kurus esitatud aga stseen 11 inimesest, kes rituaalselt ümber sünnitava naise tantsides päikesejumala kaitset paluvad.
Tõestusi leiame ka esemekultuurist. Pea kahemeetrisel Göbekli Tepe rituaalisambal toetavad kivisse graveeritud naist tema kõrval roomavad maod – üks tänini levinuimaid viljakussümboleid. Sarnaselt kaunistab Egiptuse Keskmise riigi ajastust pärit Abydose sünnituskivi vastne ema enda lapsega – teda ümbritsevad ämmaemandad ja Meskheneti viljakusjumalad.
Sündmus, mis oli kogukondlik ja sünnitavat naist võimestav, on muutunud institutsionaalseks, tehnoloogiliseks ja patriarhaalseks.
Sündmus, mis oli kunagi kogukondlik ja sünnitavat naist võimestav, on muutunud ajapikku institutsionaalseks, tehnoloogiliseks ja paiguti patriarhaalseks. Sünnituse toetuseks loodud toodete funktsionaalsed ja vormilised arengud peegeldavad hästi neid muutusi.
De generatione spermatum
Kõige varasemaks sünnituse eesmärgil loodud tooteks saab pidada sünnitustooli, mille kasutamist mainivad esimesed allikad pärinevad Kristuse-eelsest Babülooniast ja Vana-Egiptusest. Esmapilgul igapäevast mööblieset meenutav tool, mille istmeosasse on lõigatud U-kujuline ava, on mõeldud toetama naist sünnitamisel istuvas või kükkasendis. Nii suunab toote vorm sünnitava keha selleks ühte sobivaimasse asendisse, mis võimaldab sünnitusega seotud lihastel tõhusamalt koostööd teha ning kasutab lapse väljapressimiseks gravitatsiooni.2
Just siin tuleb esile toote erilisus: see on disainitud toetama eelkõige sünnitajat, samas kui eseme vormiline sarnasus igapäevase mööbliga loob talle tuttavama ning seeläbi ka turvalisemana tajutava keskkonna. Ajaga kohandati sünnitustooli vormi veelgi sünnitaja keha ja vajadustega – varauusaegsetele toolidele lisati reguleeritavad jala-, käe- ja seljatoed ning nahast või kangast pehmendused, mis pakkusid täiendavat tuge ja mugavust.
Kui uurida sünnitusega seotud tooteid, on sünnitajat toetavad lahendused aga pigem harv leid. Selle juurpõhjus ulatub Antiik-Kreekasse, kus ratsionaalsust ja loogikat peeti ühtäkki ainuõigeks ühiskonda edasiviivaks jõuks. Kuigi sellest tõukuvalt jõuti teaduses ja meditsiinis üha uuendusmeelsemate lahendusteni, jäi tagaplaanile see, mis tolles ühiskonnas seda nn ratsionaalsust ei esindanud, ehk naised, keha ja hool – märksõnad, mis defineerivad ka sünnitust.
Vanakreeka filosoofi Anaxagorase järgi koosneb maailm lõpmatul hulgal seemnetest ehk spermata’st. Nii väitis ta, et lapse eostamisel pakub mees maailma uue osa alge ehk seemne, naine aga vaid seemne idanemiseks sobiva pinnase, enda keha. Aristoteles arendab ja selgitab seda mõtet edasi enda teoses „De generatione animalium” (ee „Loomade tekkimisest”). Teose keskmes on arusaam, et iga elusolendi loomiseks on vaja valmistajat, kes annab olendile tema vormi ja olemuse, ning materjali, millest seda vormi luua. Inimese tekke selgitamiseks eraldab ta kõigepealt naise, kes juhindub pimedusest ja mateeriast, mehest kui valgustajast ja loojast. Sellega on naise roll loote arengus selge – tema keha pakub materjali. Ja kuna inimese loomiseks läheb vaja kahte sugupoolt, jääb mehe ülesandeks anda sellele materjalile vorm. Nii kannab tema seeme loote vaimu ja olemust.3
Järgnevad lood sünnitustoodetest kannavad endas taolisi filosoofilisi uskumusi, taandades naise vaid kehaks ning nähes keha üksnes mateeriana, mis pesitseb pimeduse rüpes.
Mateeriast sündinud
16. sajandil hakkasid Euroopas levima jutud salapärasest massiivsest kullatud kastist, mida kandsid endaga kaasas Chamberlenid, perekond meesämmaemandaid, kes abistasid keeruliste sünnituste puhul. Sünnitusele saabudes sidusid Chamberlenid sünnitaja silmad kinni ja sundisid kõik teised ruumist lahkuma, et varjata perekonna reliikviat – kastis peituvaid, tollal üldsusele tundmatuid sünnitustange. Kui „kõrvalised” pilgud olid eemaldatud, sisestati tangide kaks metallist haru ükshaaval sünnitusteedesse ning ühendati seal lapse pea ümber, et teda pikaleveninud sünnituse korral välja aidata.4
Esimese hooga võibki jääda uskuma, et tegemist on kuulujutuga. Reaalsuses juhtus kõik aga päriselt ning reliikviale lisaks varjas kullatud kast endas toote ümber kujunenud soolisi võimusuhteid. Isiku tasandil piiras sünnitava ja niigi haavatavas seisundis naise nägemisvõime äravõtmine tema autonoomiat ning kuigi saame vaid oletada, mida too naine tundis, siis emotsionaalselt turvalist keskkonda selline käitumine kindlasti ei pakkunud. Laiemalt vaadates pisendas sünnituse taandamine eelkõige kaubeldavaks ärisaladuseks naissoo sünnituskogemust.
Sünnitusele saabudes sidusid Chamberlenid sünnitaja silmad kinni ja sundisid kõik teised ruumist lahkuma, et varjata perekonna reliikviat.
Sünnitustangid olid sel ajal märgiline leiutis, mis suurendas ema ja lapse ellujäämisvõimalust keerulise sünnituse korral, aidates lapse sünnitusteedest välja ilma keisrilõiketa, mis kujutas tol ajal naisele äärmiselt suurt ohtu. Toode sattus lõpuks sünnitusarstide huviorbiiti 17. sajandi keskpaigas, kui noorim Chamberlen tutvustas leiutist avalikkusele – sealt alates võime kohata arhiivides mitmeid uusaegseid sünnitustangide edasiarendusi. Näiteks painutas prantsuse sünnitusarst André Levret 1747. aastal enda versiooni puhul sünnitustangide terad külgvaates sissepoole, et need järgiksid lisaks loote pea kujule sünnituskanali loomulikku kurvi. Tangidega koos kasutati teisi instrumente, näiteks perforaatorit – teravat eset, millega sai loote pea avada ja selle mahtu vähendada, kui puudusid elumärgid või teda polnud enam võimalik päästa. Nii oli sünnitajal kergem, küll vaid füüsiliselt, loodet välja pressida.
Teine oluline sünnitusinstrument, mis läbis uusajal uuenduskuure, on tupepeegel – toode, mis hoiab tupe seinu avatuna, võimaldades arstil visuaalselt selle sisemust hinnata. Üks omanäolisim tootearendus on siinkohal ameerika arsti J. Marion Simsi oma, kes painutas sünnitusjärgsete kaebuste uurimiseks 19. sajandil supilusikat, et näha naise keha sisemust viisil, „nagu ükski mees polnud seda varem näinud”. Lusikast arendas ta välja enda versiooni tupepeeglist5, mis on siiamaani günekoloogiakabinettides kasutusel.
Kuigi algelisi sünnitustange ja tupepeeglit kasutati juba Vana-Roomas, jäi nende „elulugu” suuresti tolleaegsete religioossete uskumuste varju. Kristlus ja judaism käsitlesid sünnitust sageli jumaliku korra ja karistusena, sidudes naise sünnituskogemuse piibli järgi Eeva patuga. Niisiis, kui Eeva lõi hambad paradiisiõuna, hammustas ühiskond vastu tervet naissugu, jättes naise sünnitusel valu ja ohu kanda.
Niisiis, kui Eeva lõi hambad paradiisiõuna, hammustas ühiskond vastu tervet naissugu, jättes naise sünnitusel valu ja ohu kanda.
Seetõttu ei olnud sünnitamise ohutus ja sellega seotud toodete arendamine esmatähtsad ning isegi kui aastasadu hiljem kaevati nood instrumendid keskaja pimedusest välja, äratab osaliselt kahtlust nende kaevamistööde motivatsioon. Söögiriistast tupepeegli vorminud Simsil polnud austust naise keha vastu, ta pidas vaagnapiirkonda suisa ebameeldivaks. Ta arendas enda leiutist valuvaigisteid kasutamata orjastatud afroameerika naiste peal, toetudes tollasele arusaamale, et valgetega võrreldes on mustanahalistel kõrgem valulävi.6 Chamberlenide äriline salatsemine, mis lõi kuvandi, justkui nende mehelikud käed suudaksid ainsana päästa naisi rasketest sünnitustest, süvendas tolleaegset nais- ja meesämmaemandate vahelist ebavõrdsust aga veelgi.
Saame vaid spekuleerida, kas Simsi ja Chamberlenide tegude tagamõte oli tuntuse ja finantsedu saavutamine, kuid üks on kindel: kui keha nähakse pimeda mateeriana, on lihtne seda objektistada. Seega jääb sellistes lugudes puutumata miski, mida objektidele pea kunagi ei omistata – sünnitaja emotsionaalne pool. Ameerika antropoloog Robbie Davis-Floyd sildistab taolise lähenemise sünnitusabis tehnokraatlikuks, kritiseerides sellega meditsiinis tavapäraseks saanud patsiendi keha käsitlemist masinana, millest on eemaldatud kõik inimlikud tunded.7
Kui masin läheb katki, on vaja tehnikut, kes seda parandab, niisamuti kui naine jääb rasedaks, on vaja arsti, kes lapse vastu võtab. Lapse ilmaletoomisest sai seega haigus, millest ei pääse. 19. sajandi teisel poolel toimunud meditsiinilised arengud ja varasem meesarstide sünnitusabisse sisenemine muutsid järk-järgult ka sünnitusruumide asukohta, viies need kodudest haiglatesse. Nõnda võeti eelmise sajandi keskpaigaks Inglismaa haiglates vastu juba suurem osa kõikidest sünnitustest.8
Sellises tehnokraatlikus ruumis nihkus võim ekspertide, siinsel juhul arstide kätte ning sünnitaja heaolu jäi taas tagaplaanile. Nii tõid haiglasünnitused kaasa veel ühe märgilise muutuse, nimelt standardiseeriti „korrektse” sünnitusasendina selili sünnitamine. Tänapäeval teame, et selline asend raskendab ja aeglustab sünnitust, kuna see võib vähendada verevoolu ja hapniku jõudmist looteni, kuid tollal oli see (mees)arstile sünnituse vastuvõtmiseks kõige mugavam.9
18. sajandi teisel poolel toetas seda üleminekut otseselt tootedisain, tööstusrevolutsioonist välja kasvanud uus ala. Puidust ja istuvat asendit võimaldavad sünnitustoolid vahetusid haiglates järk-järgult metalsete, lamavasse asendisse sundivate sünnituslaudadega. Esimesed meditsiinilised sünnituslauad ei olnud lihtsalt horisontaalsed asemed, vaid neile olid lisatud ka nahast rihmad, millega naise keha kinnitati sünnituse ajaks brutaalselt paigale.10
Esimestele meditsiinilistele sünnituslaudadele olid lisatud nahast rihmad, millega naise keha kinnitati brutaalselt paigale.
Sünnituslaua üks kõige kummalisem edasiarendus tuleb aga eelmise sajandi keskpaigast, kui insener George Blonsky külastas enda naise Charlotte’iga loomaaeda ning pani tähele, et elevandid liiguvad sünnituse esimeses faasis ringiratast. Võrdsustades naiste kogemuse elevantide omaga, patenteeris abielupaar 1965. aastal The Blonsky – „seadme lapse sünni hõlbustamiseks tsentrifugaaljõu abiga”. Sünnitaja kinnitati suurel kiirusel pöörlevale alusele, mis pidi lapse temast välja tõmbama.
Ilmselgetel põhjustel toode patendist kaugemale ei jõudnud. Blonskyte leiutist eristab eelnevatest siiski nende eesmärk leida lahendus, mis muudaks sünnituse talutavamaks just sünnitaja, mitte enam arsti jaoks. Postuumselt tunnustati neid selle eest 1999. aastal ka Ig Nobeli auhinnaga, satiirilise preemiaga, mis on mõeldud esile tõstma leiutisi, mis „esmapilgul panevad inimesed naerma ja siis mõtlema”11. Blonskyte tootel jäi küll üllas eesmärk saavutamata, kuid samal ajal paotas see ust uuele lähenemisele meditsiinikeskses sünnitusabis.
Jagamata hool
Teise maailmasõja järgne killustunud Lääne ühiskond vajas uusi lähenemisi. Pead tõstsid mitmesugused sotsiaalsed vastuliikumised, mis seadsid kahtluse alla varasemad autoritaarsed arusaamad ja ühiskondlikud normid. Selle tulemusel hakati üha enam väärtustama individuaalset valikuvabadust, sealhulgas naise oma. Vastandina kontrollitud meditsiinilisele sünnitusele tekkis sünnitusabis uus liikumine – holistilistest väärtustest juhinduv loomulik sünnitus (ingl natural childbirth movement). Vastuliikumistest ei jäänud puutumata ka tootedisain, mille keskpunkti asetati erinevalt varasematest uuendustest nüüd hoopis inimene ehk toote tegelik kasutaja.12
Holistilise sünnituse ja inimkeskse disaini üks esmaseid kokkupuuteid toimus 70ndate lõpus, kui prantsuse sünnitusarst Michel Odent hakkas tutvustama Pithiviersi haiglas esimesi sünnitusvanne. Kas ja kui palju lapse vees ilmale toomine sünnitust lihtsustab, see sõltub naisest ja olukorrast, kuid tootedisaini seisukohast on sünnitusvannid tähtsad teisel põhjusel. Nimelt annavad need naisele üle pika aja tagasi kontrolli tema keha üle. Vanni avar vorm kohandub erinevate kehakujudega, võimaldades sünnitajal enda keha liigutada ja seeläbi sobivaim asend leida.
Praeguseks on enamikus Eesti sünnitusmajades olemas vähemalt üks sünnitusvann. Kaotatud on sünnitustangid ja piiravad sünnituslauad on asendatud reguleeritava seljatoega vooditega. Lisandunud on abivahendeid, näiteks toetusraamid ja redelid, mis võimaldavad sünnitajal eri asendeid katsetada. Tundub, justkui naistele oleks loodud keskkond, mis päriselt toetab nende keha. Samas on jäänud nüüd hooleta vaim ehk emotsionaalne pool ning haiglaseintest eraldub ikka seda sajanditevanust tehnokraatlikku hõngu, mis äsja sünnitanud naiste sõnul paneb neid end siiani objektidena tundma.13
Sama probleemiga tegeles arhitekt ja tervishoiudisainer Stiliyana Minkovska. Oma sünnituskogemusele toetudes spekuleeris ta tervikliku sünnitusruumi üle projektis „Ultima Thule”, luues sünnituse eri faasideks kolm üksteist toetavat mööblieset. Need võimaldavad samuti eri asendeid võtta, kuid loovad harmooniliselt palju tugevama terviku. Pehmed vormid ja värvitoonid kaotavad tunde, justkui raviksid haiglas üht ütlemata keerulist haigust – rasedust. Eripära lisab seegi, et toolid ei ole mõeldud vaid sünnitajale, vaid tekitavad koha ka tugiisikule, viies meid nii tagasi sünnituse kui kogukondliku kogemuse juurde.
Kahjuks jäävad sellised näited tihti pelgalt spekulatiivseteks, sest naiste tervisega seotud kogemustest rääkimine on alles tiinekakingades – naisi küll kuulatakse, kuid tihti ei usaldata. Minkovska annetas esemed St Thomase haiglale Londonis, kuid sealgi kasutatakse neid sünnitusosakonna asemel peaasjalikult ämmaemandate väljaõpetamisel.
Vanad arusaamad on niisiis visad kaduma ja (toote)disain kannab neid enesele teadmata vankumatult edasi. Ükski toode pole kunagi neutraalne, aga kui hakkame valima disainis pooli – meditsiin, keha või vaim –, jõuame lõpuks olukorda, kus kannatavad, nagu näha, kõige haavatavamad. Meditsiinilised arengud on aidanud märgiliselt kaasa selle evolutsioonilise kompromissi korvamisele, milles sünnitamine seisneb, kuid tõeliselt toetav sünnituskogemus tekib siis, kui anname hääle ka objektistatud naisele.
Linda-Maria Varris on disainer ja disainiuurija, kelle töös kohtuvad sotsiaalne disain, feminism ja kaasaegsed disainipraktikad ning kes loodab ühel päeval ka ise sünnitustooli ümber disainida.
- Seda hüpoteesi nimetatakse ka sünnitusdilemmaks (ingl obstetrical dilemma hypothesis). ↩︎
- Kibuka, M. et al. 2021. Evaluating the effects of maternal positions in childbirth: An overview of Cochrane Systematic Reviews. – European Journal of Midwifery, nr 5, lk 1–14. ↩︎
- Thomas, E. 2022. Aristotle on Making Babies. – Aeon. ↩︎
- Inglis, L. 2025. Born: The Untold History of Childbirth, lk 102–103. Bloomsbury. ↩︎
- Sims, J. M. 1884. Story of My Life, lk 60. Appledore. ↩︎
- Wall, L. L. 2018. Marion Sims and the Vesicovaginal Fistula: Historical Understanding, Medical Ethics, and Modern Political Sensibilities. – Female Pelvic Medicine & Reconstructive Surgery, nr 24 (2), lk 66–75. ↩︎
- Davis-Floyd, R. 2001. The technocratic, humanistic, and holistic paradigms of childbirth. – International Journal of Gynecology & Obstetrics, nr 75, lk S6. ↩︎
- Davis, A. 2013. Choice, policy and practice in maternity care since 1948. – History & Policy. ↩︎
- Reynolds, J. L. 1991. Primitive Delivery Positions in Modern Obstetrics: Were the Wise Women Wiser Than We? – Canadian Family Physician, nr 37, lk 356–361. ↩︎
- Jowitt, M. 2012. The Rise and Rise of the Obstetric Bed. – Midwifery Matters, nr 132, lk 16. ↩︎
- About the Igs. – Improbable Research. ↩︎
- Taolist lähenemist nimetatakse tootedisainis „inimkeskseks disainiks”. ↩︎
- Anonüümsete intervjuude põhjal viimase aasta jooksul sünnitanud naistega, intervjuud toimusid vahemikus 13.03.–12.08.2026. ↩︎
