Kirjanikuga plaadipoes: korduvatest küsimustest ja neist, mida keegi kunagi ei küsi. Veidratest kõrvaltegelastest ja prototüüpidest, keda pole vaja karta. Kirjanduse tulevikust ja muusika lajatavast mõjust. Ja asjadest, mis toimuvad ja elavad ja eksisteerivad niisama.
P. I. Filimonov (kodanikunimega Roman Fokin) on autor, kes – nagu peagi saate ka tema enda sõnadega kinnitust – lähemat tutvustamist ei vaja. Teda teavad me kultuurimaastikul hästi ka inimesed – nagu peagi saate ka minu enda sõnadega uuesti lugeda –, kes teda rangelt võttes lugenud ei ole. Mis juba on midagi.
Ma pole Romaniga varem päriselt kohtunud, ehkki lugenud ja hinnanud olen tema loomingut ammu, samas intervjuuks viimaks võimaluse avanedes avastan, et adekvaatseid küsimusi on talle palju keerulisem koostada kui mõnele teisele autorile. Võib-olla on asi selles, et ta kirjutab ju nii mitmes žanris – hiljaaegu on ilmunud nii novellikogu „Kõik, mis me teame Lõuna-Ameerikast” (Tuum, 2025, tlk Veronika Einberg ja Ingrid Velbaum-Staub), luulekogu „Sinu siluett akna taustal” (EKSA, 2025, tlk Katrin Väli) ja romaan „Tants kontidel” (Eesti Raamat, 2026, tlk Veronika Einberg) – ja on kõigis neis ka vääriliselt hinnatud. Või siis kogu selles iroonias, mis tema tekstidest vastu kõlab. Või selles, et kõik küsimused paistavad olevat juba küsitud.
Eriti see üks, küsimus pseudonüümist, mis on võib-olla ka põhjus, miks „Tantsu kontidel”, alapealkirja/žanrimääratlusega „intellektuaalne põnevik”, sündmusi/mälestusi käivitav tegevusliin areneb ühe salapärase – kuigi seejuures (väidetavalt) üsna viletsa – pseudonüümi taha peitunud autori isiku tuvastamisel. Nii et kui kutsun Romani augusti viimase kolmapäeva õhtul pärast koolipäeva Terminali plaadipoe välikohvikusse juttu rääkima, proovin vestluse kohe alustuseks sellesama pseudonüümi küsimuse juurde viia, seda samas otseselt n-ö küsimata.
Kui küsitlesid 2018. aastal kirjandusfestivalil HeadRead Vladimir Sorokinit, alustasid jutuajamist mõttekäiguga, et lugesid läbi tohutu hulga tema intervjuusid ja täheldasid, et talt küsitakse pea alati enam-vähem samu küsimusi ja ta siis kannatlikult vastab neile, kusjuures enam-vähem samade sõnadega. „Kuidas te ometi ei tüdi rääkimast üht ja sama juttu? Ja teiseks, kuidas te üldse intervjuudesse suhtute?” küsisid. Mulle kohe tundub, et ma tahaksin sinult alustuseks needsamad kaks küsimust küsida.
Intervjuudesse ma suhtun hästi, sest nagu öeldakse, iga PR on hea PR. Aga ma vist ei ole märganud, et küsitakse samu asju. Või üks asi, mis mind kindlasti häirib, on see, kui ma pean sajandat või tuhandendat korda seletama, miks ma olen P. I. Filimonov. Seda küsimust ma üritan vältida, aga see ei õnnestu.
Jah, ma olen ka täheldanud, et seda küsitakse lakkamatult, ja erinevalt Sorokinist vastad sina sellele läbivalt erinevate sõnadega – küll leidsid nime hauakivilt või kandis seda mingi jabur tegelane kusagil sarjas vms. Mul on sinu pseudonüümi tagamaa kohta muide oma teooria.
Nii?
Ma kahtlustan, et sinu pseudonüümiks on P. I. Filimonov umbes samal põhjusel, miks tegelane Volossov kandis romaanis „Tants kontidel” nädal aega ülikoolis pantaloone1. Ehk siis – lihtsalt. Et äkki mingit värvikat lugu polegi.
(Naerab) Sisuliselt küll, jah. See on üks võimalikest vastustest. Mul on neid vastuseid umbes kümme tükki ja püüan neid kordamööda kasutada.
(Niisiis ma saan endiselt jääda seisukohale, et mul on õigus ja n-ö õige vastus oleks lihtsalt „lihtsalt”.)
Kirjanikud ja üldse kunstnikud jagunevad laias laastus kaheks. Need, kelle jaoks kirjutamine on justkui mingi sisemine tung, milleta kuidagi ei saa, kes ütlevad asju stiilis „kirjutada tasub ainult siis, kui muud üle ei jää”…
Aga mis see muu on?
Hea küsimus! Ja siis on sellised, kelle jaoks kirjutamine on töö nagu iga teinegi. Sina oled ühelt poolt rääkinud rutiini tähtsusest oma elus, aga teisalt on sul ju päevatöö olemas, oled inglise keele õpetaja! Kuhu poole sina siin kaldud?
Ma pigem jään kuskile sinna vahele. Ühelt poolt mulle meeldib kirjutada, see on üks mu top 3 lemmiktegevustest.
Mis on ülejäänud?
(Väga kiirelt ja otsustavalt) Lugemine ja… (jääb mõttesse) kolmas oleks magamine vist praegu.
Väga hea top.
Aga teiselt poolt ma ei tea, mis see muu on – et kirjutada siis, kui muud üle ei jää? Kogu aeg jääb muud üle. Kas inimestega suhtlemine, filmivaatamine, mis iganes. Sa ei pea kogu aeg kirjutama. Aga samas ma suhtun sellesse ka kui töösse, kuigi see on paraku selline töö, mis on meie Eesti tingimustes üsna halvasti tasustatud.
Aga kas see on sulle omane, kas kirjutamine tuleb sul lihtsalt?
Kogemusega juba pigem jah, vähemalt märksa lihtsamalt kui varem. Kunagi ka nägin vaeva ja piinlesin kirjutades, praegu mitte nii väga. Kuigi vahel tuleb ette ikka.
Lugejad, mulle tundub, jagunevad samuti laias laastus kaheks: ühelt poolt need, kes ütlevad nime P. I. Filimonov kuuldes, et ahjaa, jaa, ma olen mõelnud teda lugeda, ja siis need, kes ütlevad, et super, viimane raamat oli eriti hea. Kuidas sulle endale tundub, kus sa me kirjandusmaastikul paikned? Ma ei mõtle praegu isegi niivõrd, et kas sind paigutatakse kuidagi automaatselt ja paratamatult eestivene kirjanike sekka…
Jaa, sellest ilmselt nagunii räägime. Seda ei ole olemas, ma arvan.
Eestivene kirjandust?
Jah, minu arust seda ei ole olemas. Aga kus ma paiknen… Ma ei tea, see ei ole minu ülesanne ennast kuidagi paigutada… Ma tunnen küll, et minu tuntus on aastatega kasvanud. Kui tegin maikuus festivali HeadRead osana jalutuskäigu Õismäel, kus ma paiknen ja elan, tuli sinna minu üllatuseks päris suur rahvahulk, 35 ringis. Kui küsisin nende käest, mitu neist on mind lugenud, siis umbes pooled või enamgi tõstsid käe.
Sinu seni viimase teose, romaani „Tants kontidel” üks ajaliin räägib elust ja seda ümbritsevast üheksakümnendate Tallinna Pedagoogikaülikoolis ehk pedas, kui igal pool tohtis veel suitsu teha, raha polnud kellelgi, käidi loengutes, pandi tina ja aeti mingeid asju tüdrukutega. Nagu sinagi, õpib peategelane inglise filoloogiat, aga lävib teistegagi, peaasjalikult humanitaaridega. Nagu su varasemates teostes, on ka siin hästi vähe eesti nimesid. Kas see oli ka sinu kogemus 90ndatel pedas õppides, et eesti- ja venekeelsed tudengid elasid ja tegutsesid nõnda eraldi?
Jah, me elasime ja eksisteerisime eelkõige eraldi kultuurilises ruumis. Mina küll suhtlesin oma grupikaaslastega – ma õppisin eesti rühmas – ja ka õppejõududega, kes olid üldiselt eestlased, aga see oli selline puhtalt professionaalne suhtlemine. Vabal ajal olid need kaks täiesti eraldi maailma. Praegu minu elus sellist asja enam ei ole. Vist. Aga tol ajal oli see väga nähtav ja tuntav.
Raamatu tagakaas väidab, et „[p]eaaegu kõikide tegelaste taga peituvad reaalsed inimesed”.
See on tõsi, ma isegi julgen öelda, et kõikide tegelaste.
Seda lugedes meenus, et Berk Vaher on mu mälu järgi öelnud kunagi Urmas Vadi kohta midagi sellist, et Vadiga lihtsalt juhtuvadki nii veidrad asjad, et pole ime, et tema novellid sellised on…
Ma olen Urmasega paar korda ringi käinud.
Ja see on tõsi?
See ongi tõsi.
Novot, aga sinu kohta tahaks sellesama malli järgi öelda midagi sellist, et äkki sa kohtudki oma elus nii veidrate inimestega, et pole ime, et su romaanidel sellised kõrvaltegelased on! Näiteks „Tantsu kontidel”, aga miks mitte ka „Hariton Naganovi surma ja ajatuse” (2017) jne üheks peamiseks võluks on minu jaoks see, kuidas sa kirjeldad tohutut hulka individuaalseid kõrvaltegelasi, kui naljakad ja spetsiifilised omadused neil on, nii et nad peaaegu nagu ei saakski olla väljamõeldud. Kas sa kohtudki läbivalt nii kummaliste inimestega või siis oled lihtsalt nii tähelepanelik?
Ma arvan, et mõlemad vastavad tõele. Ma olen tähelepanelik küll, aga minuga samuti asjad lihtsalt juhtuvad. Kui Urmasega juhtuvad minu arust enamjaolt naljakad asjad, siis minuga juhtub nii naljakaid kui ka hirmsaid asju. Aga jah, on selliseid inimesi, kellega asju juhtub. Sellepärast, et nad lihtsalt on sellised inimesed. Või on see karma, saatus, mis iganes.
Samas „Tantsu kontidel” peategelane on pigem passiivne.
On. See on selle pärast, et mu eelmise romaani „Alicante” (2024) peategelane oli väga aktiivne ja tahtsin nüüd kirjutada midagi muud. Ja „Tantsus” pole peategelane üldse tähtis. Tal on seal ainult vaatepunkti funktsioon ja kõik, mis on tema endaga juhtunud, on juhtunud tema mälestustes, tema minevikus – sisuliselt pedas.
Ma aiman, et su lähemad sõbrad võiksid suhtuda enda põhjal loodud tegelastesse hästi, aga kas oled kuulnud vastukaja ka neilt teistelt, kelle tegelaskujud pole raamatus just kõige meeldivamad?
Ma tahan kuulda seda vastukaja. Ma lausa ootasin, kui see raamat ilmus, et kahe peamise tegelase prototüübid – kes on täiesti olemas ja täiesti pildil – hakkavad midagi rääkima või kirjutama selle raamatu kohta. Aga kuna nad on mõlemad venekeelsed, siis ilmselt nad pole raamatut lugenud ja ilmselt mitte keegi ei ole neile öelnud, et nende kohta on selline paskvill kirjutatud. Ma olen peaaegu kindel, et mingi vastukaja tuleb, mingi sõimamine minu aadressil, aga ilmselt siis hiljem.
Nii et sa ei karda seda reaktsiooni üldse?
Ei-ei. Nendelt inimestelt kindlasti ei karda. Teistelt… ma ei tea, võib-olla ka ei karda. Aga need inimesed ei saa mulle midagi teha.
Ja kui nad on sellise portreteerimise ära teeninud…
Minu hinnangul nad on selle ära teeninud, nende hinnangul kindlasti mitte. Kindlasti peavad nad end andekateks literaatideks ja kriitikuteks. Kui inimene teeb lollusi, siis minu arvates peab sellest vähemalt teistele pajatama – et see konkreetne tüüp teeb lollusi. Ja et see teine konkreetne tüüp on andetu, kuigi kõik arvavad, kogu Eesti sisuliselt arvab, et ta on andekas. Aga paraku nii ei ole. See on puhtalt minu arvamus muidugi!
Kahtlustan, et neist prototüüpidest saavad aru siiski üsna vähesed.
Jah, jah. Kuigi ma arvan, et peamise antikangelanna perekonnanimi on hästi kõnekas ja läbipaistev, ka eestlastele.
Mina ei saanud küll midagi aru!
Võib-olla sina ei tea seda prototüüpi.
Naljakas mõju on ikkagi sel raamatul, sest võib ju ka öelda, et – vähemasti minusugusele – see on nagu lugeda klatši inimeste kohta, keda ma ei tunne, kellest ma ei tea midagi. Mis justkui ei peaks mind huvitama. Sest klatš mind üldiselt tõesõna ei kõnetagi. Aga kuna see on nii toredasti kirja pandud, siis huvitab ikkagi.
Ma olen kuulnud seda arvamust mitu-mitu korda ja see üllatab mind. Valdav osa lugejatest ei tea, kellest jutt on, aga nad siiski kiidavad seda raamatut ja see tekitab minus loomulikult sooja tunde.
Oma 2013. aasta artiklis „Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel”2 kirjutas Igor Kotjuh: „Eesti ühiskond [näeb] venekeelsetes kirjanikes võimalikke arvamusliidreid, kes teevad meedias seletustööd poliitika ja rahvusluse teemadel. See ilmneb venekeelsete kirjanikega tehtud intervjuudes, kus kirjandusküsimuste kõrval esitatakse peaaegu alati ka mõni sotsiaal-poliitiline küsimus. […] Kuigi Eesti venekeelsed kirjanikud on rõhutatult apoliitilised, kaasatakse neid päevapoliitilistesse aruteludesse.” Ta pidas siin silmas sind, ennast ja Andrei Ivanovi – ning jah, küsisin ka Igorilt selle kohta intervjuus3 paar aastat tagasi.
Mhmh, seda intervjuud ma olen lugenud.
Väga hea! Nüüd aga tahaksin juba sinu käest küsida, kas sul on sama tunne ja kui, siis kas see painab sind samuti? Ja kas võib ka olla, et see on aja jooksul muutunud?
Ei, mul ei ole sama tunnet. Sest kõigepealt – mina ei ole apoliitiline, mul on oma poliitilised eelistused ja vaated. Ma ei taha võib-olla neist nii tihti rääkida, aga ma ei ole apoliitiline. Ja teiseks, see oli tõesti kunagi nii – kui me alles alustasime –, jah, tõepoolest telliti isegi arvamuslugusid sotsiaalpoliitiliste küsimuste kohta. Aga viimasel ajal ma seda ei näe, seda vist ei juhtu. Vähemalt minuga räägitakse kirjandusest, kultuurist, filmidest ega küsita, kuidas ma suhtun Narva linnapea valimisse.
Siis tundub, et pigem on intervjuukultuur paranenud?
Võib-olla see, aga ma arvan, et veelgi tõenäolisemalt sõltub see sellest, et meisse – minusse, Kotjuhi ja Ivanovi ja võib-olla kellessegi veel – suhtutakse natukene teistmoodi. Meid juba nagu teatakse. Teatakse enam-vähem, mida meist oodata ja kes me sellised oleme. Sest veel kümmekond aastat tagasi igas artiklis, arvustuses, intervjuus pidi autor alustama sellest, kes see Filimonov on. Nüüd seda enam ei toimu ja see vist on minu ja teiste kõige suurem saavutus. Et ei pea enam nendele inimestele, kes on asjaga kursis, seletama, kes me oleme.
Ütlesid enne, et eestivene kirjandust pole olemas. Mida sa sellega mõtlesid?
Mõtlesin, et pahatihti mõistetakse selle all rida ühesuguselt meelestatud pätte või mõtlejaid, keda võib kirjeldada sarnaste põhimõtete järgi. Me kõik – kui mitu meid seal on, kolm? neli? viis? – oleme väga erinevad kirjanikud erinevate seisukohtade ja loomingu voodritega. Kui ühendada meid kõiki puhtalt geograafilises mõttes, siis okei, selline nähtus on olemas, ideoloogiliselt aga on eraldi kirjanik Filimonov, on eraldi kirjanik Ivanov, on eraldi kirjanik Skulskaja, luuletaja ja tegelane Kotjuh, luuletaja Katkova ja mõned veel, keda ei saa n-ö hulgi käsitleda, mis, nagu mulle tundub, ongi üldine tendents.
Loomingu rubriigis „Kirjanik loeb”4 kirjutasid mõni aasta tagasi nii: „Ma tean selliseid kirjanikke, kes meelega loevad ainult „tõsist”, „sügavat”, „mõtlemapanevat” kirjandust. Ei hakka midagi halba nende kohta ütlema, ütlen ainult, et see on minu arust meeleheitlik soov inimestele meelde tuletada, et „mina olen kirjanik, ma pean lugema ainult midagi ebatavalist, sellist, millest teie, lihtinimesed, isegi kuulnud ei ole”. Ehk teisisõnu snobism. Tuntud snoobina mingites teistes asjades, tunnistan ma siin avalikult, et minu puhul on raamatutega umbes nagu toiduga.” Esiteks tahaksin küsida, milles sa oled (tuntud) snoob?
Ma olen snoob… ma arvan, et oma suhtlemises inimestega ja oma suhtumises inimestesse. Sest ma ei suuda vestelda kaua inimesega, keda mina pean lolliks. Ma hakkan tahes-tahtmata irvitama, selle inimese üle naerma, nalja tegema, millel on mulle mõnikord ka ebameeldivad tagajärjed.
Ma olen võib-olla sellest mõnest su raamatust lugenud!
Võib-olla (naerab).
Aga mulle näib, et raamatutega ikkagi on samamoodi, sest igavat ja halba raamatut ka ju ei pea lõpuni lugema…
Mina loen. Mul on selline halb harjumus – ma tõsiselt arvan, et see on halb harjumus –, et ma loen lõpuni iga raamatu, mida ma alustan.
Siis see on vist pigem üldisem isikuomadus, mitte ei näita su suhtumist raamatutesse?
Kindlasti see ei ole raamatutega seotud, jah. Ma ei jäta reeglina ka filme pooleli, kui need on igavad. Filmidega on nii, et siis ma lihtsalt uinun (naerab).
Aga seegi on hinnang!
Absoluutselt.
Sealsamas „Kirjanik loeb” tekstis jätkad: „[K]õige selle pärast, mida nimetatakse guilty pleasure, ei peaks mingit süütunnet olema. Oma lugemisjärjekorras ootan ma võrdse ärevusega nii Vladimir Sorokini viimast romaani kui ka Robert Galbraithi „Cormoran Strike’i” sarja järjekordset osa.” See kõnetas mind väga, kirjutasin isegi hiljuti Müürilehte väikse teksti sellest, kuidas igaüks peaks lugema seda, mida tahab, ja ei peaks seepärast end kehvasti tundma.5 Mind on häirinud see, kuidas kirjandusele – ja eks üldse kunstile – püütakse omistada mingeid praktilisi või asjalikke funktsioone, mis ei tulene temast endast. Mis sa arvad, kust tuleb see tung omistada kirjandusele ja üldse kunstile mingeid praktilisi funktsioone?
See on väga huvitav küsimus. Ma ei tea. Minu arust neil ei ole mingisugust praktilist eesmärki ega funktsiooni, nad on puhtalt meelelahutuslikud nähtused. Laias mõttes ja laias laastus meelelahutuslikud, aga ka otseses. Võib-olla see on sellepärast, et inimkond on üles ehitatud või harjunud niimoodi, et üldse kõikidel asjadel peaks justkui olema mingi praktiline eesmärk. Et midagi ei tehta mitte niisama, vaid sellepärast et. Et riigi majandus kasvaks, et konkreetse inimese heaolu kasvaks, et Aafrikas lapsed ei nälgiks, et sõda lõppeks… Aga ei toimu kõik asjad alati mingil eesmärgil. Mõned asjad toimuvad ja elavad ja eksisteerivad niisama.
Minu arust kirjandusel ja kunstil ei ole mingisugust praktilist eesmärki ega funktsiooni, nad on puhtalt meelelahutuslikud nähtused.
– P. I. Filimonov
Võib-olla näiteks ka see, kui kirjandusinimesed ise räägivad kirjanduse praktilistest otstarvetest, tuleneb asjade mingist üldisest n-ö struktuurist. Et kui me elame maailmas, kus peame pidevalt seletama, miks meie valdkonnale on raha vaja, siis äkki me võtamegi vaikimisi omaks selle, et me peame iseennast muudkui põhjendama. Äkki see on kultuurivälja enda alaväärsus.
Võib-olla, jah! Peaaegu kõik minu kõige lähedasemad sõbrad on sellised inimesed, kes ei tegele kultuuriga üldse. Ärimehed, IT-inimesed jne. Nemad tegelevad asjadega, mida nad peavad kasulikuks kas siis ühiskonnale või neile endile – majanduslikult või muul moel. Ja mina nende silmis tegelen asjaga, mis ei ole kasulik. Näiteks kui vahetame ühe sõbraga uudiseid, et kas ma olen saanud kulka toetust või midagi sellist, ja ma ütlen, et jah, olen, siis ta teatab: „Jälle minu maksude arvelt!” Võib-olla see vastab tõele, et meie, kes me tegeleme sellise mõttetu asjaga nagu kultuur – ja see pole mingi mängimine, see on minu tõsine arvamus, et majanduslikult ja ellujäämise mõttes inimkond ei vaja kultuuri –, üritame seda kuidagi õigustada. Meiegi tahame uskuda, et meist on ühiskonnale mingit tolku ja meile peaks ka maksma. Sest me tahame elada ja me tahame elada hästi! Me tahame süüa maitsvaid asju, mitte ainult musta leiba. Või kui, siis musta kaaviariga.
Meiegi, kes me tegeleme kultuuriga, tahame uskuda, et meist on ühiskonnale mingit tolku ja meile peaks ka maksma. Sest me tahame elada ja me tahame elada hästi!
– P. I. Filimonov
Ma olen kõigega nõus, mida sa ütlesid, aga samas me teame, et kuigi kultuuri ei ole vaja ellu jäämiseks, teeb kultuur samas selle elu…
Huvitavamaks, jah! Mina ei arva, et ma tegelen mõttetu asjaga. Aga saan sellest ühiskonna osast aru, kes niimoodi mõtleb. Mina tegelen asjaga, mis ei ole materiaalne, ja minu meelest kultuur on elu materiaalsest osast ülem. Võib-olla on kõik kultuuriinimesed mõnes mõttes nagu vaimulikud, kes annavad sellele elule, mis meid ümbritseb, lisaväärtust. Ühest küljest ei ole kirjandus päästnud mitte ühtegi elu maailma ajaloo jooksul, aga samas ilma selleta oleks see elu igav. Mitte ainult meile, sest isegi kui inimesed ei loe, siis nad vaatavad filme, mis on tihti tehtud raamatute põhjal.
Ja filmid on igal juhul ju ka kirjutatud.
Just-just, stsenaarium on igal filmil ja sarjal.
ETV+ doksarja „Edulood” endanimelises episoodis rääkisid sellest, kui olulised mõjutajad olid lapsepõlves sinu jaoks kirjanikud: „Seetõttu läks see murrang minust kuidagi mööda. Mul jäi märkamata see hetk, millal sai kirjanikust üleilmses mastaabis tähtsusetu isik, kirjandus muutus marginaalseks tegevuseks ning minetas oma mõju maailmale ja selle asukate meelelaadile.”6
Jah, see oli lihtsalt olulisem asi, vähemalt venekeelses koolis Eestis. Ma lõpetasin keskkooli aastal 1993 ja mind õpetati nii, et kirjanik on… mis need kurikuulsad sõnad olidki… Et kirjanik on „inimhingede insener”!7 Selline oli see sõnum, millest lähtudes mulle kirjandust õpetati. Aga need kõlavad sõnad ei tähenda mitte midagi.
Võib-olla on kõik kultuuriinimesed mõnes mõttes nagu vaimulikud, kes annavad sellele elule, mis meid ümbritseb, lisaväärtust.
– P. I. Filimonov
Seda, et kirjandus on minetanud oma tähtsuse – võrreldes näiteks nullindatega –, rääkis ka Kotjuh mulle intervjuus ja see tundus olevat tal üsna hingel. Kas kirjanduse tulevik ongi nii tume?
Ma arvan, et siin on meil Igoriga üks põhimõtteline vahe, et kui teda see olukord kurvastab, siis mind mitte. Mina näen seda lihtsalt nagu tegelikkust.
Aga selles olukorras kirjanduse tulevik?
Ta läheb elitaarsemaks, ma arvan.
Veel elitaarsemaks?
Ma arvan, et ta läheb veel elitaarsemaks, jah. Päriselt lugemine ei kao ja ka paberraamat ei sure, aga sellest kujuneb mingi haruldane snobism.
Siis oleme meie sinuga vist eliit?
Millest ma räägingi! Lihtsalt keegi ei tea sellest veel. Võib-olla peakski neid kuidagi sellest teavitama.
Üks mu sõber, kel on, nagu mulgi, kirjandusalane kõrgharidus, aga kel erinevalt minust on ka lapsed, ütles hiljuti, et meie oleme viimane põlvkond, kes haaras raamatu järele meelelahutuseks. See oli ka kuidagi nukker perspektiiv – et ükskõik kui palju vanemad loevad ja üritavad lapsi sellega nakatada, on tänapäeva ekraanimaailmas see justkui võimatu.
Mul ka ei ole lapsi, aga ma õpetan lapsi Majandus- ja Teeninduskolledžis Avara. Ja mina ei ole sellega nõus. Jah, see vastab tõele enamiku kohta, aga igas rühmas – rühm koosneb umbes 20 inimesest – on umbes üks või kaks õpilast, kes loevad. Seda ma mõtlengi sellega, et lugemine läheb veel elitaarsemaks.
Samas, kui ma mõtlen enda keskkooliklassi peale, siis suurusjärk lugejaid võis seal olla umbes sama. Nii et võib-olla asi pole nii lootusetu.
Ma arvan, et ei ole, jah. Ja mis on veelgi iseloomulikum – kui loeb võib-olla kaks-kolm õpilast kahekümnest, siis kirjutama hakkab ehk üks sajast. Ja eriti kui ta saab teada, et mina olen kirjanik – ma seda üldiselt ei reklaami koolis –, siis ta hakkab küsima nõu, et kuhu minna sellega jne. Kirjutatakse enamasti fantasy’t küll.
Päriselt lugemine ei kao ja ka paberraamat ei sure, aga sellest kujuneb mingi haruldane snobism.
– P. I. Filimonov
2010. aastal küsis Jelena Skulskaja sult „Batareja intervjuus”8 nõnda: „Miks pole teie luules kunagi viiteid teid ümbritsevale elule?”
Minu arust on… Kuigi võib-olla tol ajal ei olnud.
Jah, 2010. aastaks polnud sul eesti keeles veel ühtegi luulekogu ilmunud, nii et mul on keeruline võrrelda, aga näiteks kui vaadata viimast kogu „Sinu siluett akna taustal”, siis mulle tundub, et ehkki ükski tekst pole otsejoones ja ainult sõjast või koroonast vms, on nad ikkagi seal kohal. Vastasid tookord Skulskajale, et mingis mõttes on see teadlik valik, sest ideaalis asub looja vaakumis ja seega püüad luules reaalsest elust tavaliselt hoiduda.
Ei, siis ma vaidlen endaga ise – ei asu luuletaja vaakumis, ta siiski elab selles reaalmaailmas, lihtsalt luuletaja jaoks on olulisemad tema mõtted ja tunded, mis ongi seotud ja tingitud sellest, mis teda ümbritseb. Küll sõda, küll inimsuhted, küll jõed ja taevas ja ühistransport ja (osutab mu limonaadiklaasi poole, kuhu takerdunud herilast parasjagu pastakaga välja udjan) herilased joogis. Ja kõik see sünnitab mingisuguseid mõtteid, tundeid, emotsioone. Aga sa ei kirjuta niisama, et minu klaasi sattus üks herilane, vaid kirjutad, kuidas see herilane näiteks tunneb ennast praegu selle pastaka peal. Midagi sellist. Vaakumit kindlasti ei ole.
(Parasjagu jõuab üle platsi meie juurde Renee fotoaparaadiga, tutvustan ja kasutan kohe võimalust küsida ära üks fotospetsiifiline küsimus, mis on mul n-ö hingel.)
Kuigi sinu raamatutes saab hästi palju nalja ja mulle tundub, et tänagi olen näinud sind naeratamas ja naermas, siis kui teha Google’i pildiotsing sinu pseudonüümiga, siis vastu vaatavad ainult surmtõsised ilmed. (Näitan eelnevalt vormistatud kuvatõmmist ja osutan selle allservas paiknevatele Urmas Vadi silmadele, mis sel pildil ainsana naeratavad.)
(Naerab, mis tundub ka üsna kohane.)
Mis toimub, kas oled tegelikult kurvameelne inimene?
(Surmtõsiselt) Tegelikult olen, jah. Nagu öeldakse, kõige naljakamad kirjanikud on alati misantroobid. Milles võib olla mingi tõetera.
Mina olen kogu aeg sellele vastu vaielnud. Ja ka sellele, et klounid ja koomikud on alati kurvameelsed – ega ikka ei ole küll alati!
Ei ole alati, jah. Tegelikult, kui päris tõsiselt rääkida, siis ma ei tea, kas ma olen kurvameelne või mitte, see tõesti oleneb päevast.
Või siis kui intervjuu annab luuletaja, siis see on tõsine asi, luule ikkagi ja…
Loomulikult! Ma olen ju elitaarne inimene, eliidist! Siis ikka ei viska niisama nalja ja ei naerata.
Kuna saime täna kokku siin plaadipoes ja paikneme n-ö muusikale lähedal – aga mitte muidugi ainult sellepärast, vaid tundub, et muusika vist ongi sulle oluline. Mis sa arvad, miks muusika mõjutab rohkemaid inimesi – või inimesi rohkem – kui näiteks kirjandus või film või vist ükskõik milline loomeala? Või kas see üldse on tõsi?
Just sellepärast, et muusikas ei ole sõnu. Või kui ka on, siis need ei ole nii olulised. Muusika on universaalne keel. Sa ei peagi aru saama, millest lauldakse või millest Arvo Pärt või Beethoven kirjutas oma sõnadeta teose. See on kuskil alateadvuses mõjuv asi. Meie maailm ei pruugi alati olla sõnade maailm. Muusika ei vaja tõlget. Kui kasvõi lätlane või leedulane loeb eestikeelset luulet, siis ta ei saa sellest aru ja ta ei saa sellest võlutud. Me ei saa oodata, et võõrkeelne luuletus ilma tõlketa inimest mõjutab. Aga kui ta kuuleb eestikeelset laulu, siis isegi sõnadest aru saamata võib see teda mõjutada.
Mul on tunne, et luule võib küll samamoodi oimetuks lüüa kui muusika, aga seda juhtub palju-palju harvemini.
Selle jaoks peab luule olema ülihea. Ja sa pead sellest aru saama. Sa pead leidma selle autori või konkreetse luuletusega mingi seose, sa pead kuidagi ümber kehastuma.
Ja lõpetuseks – kui alustasime seda jutuajamist korduvate küsimustega, siis kas on ka midagi, millest sa oled alati tahtnud rääkida, aga mille kohta keegi kunagi ei küsi?
(Mõtleb pikalt ja tundub, et hakkab juba ütlema, et ei ole midagi rohkem, aga siis…) Võib-olla alkoholist.
Väga hea, oota, ma juhatan küsimuse sisse! 2019. aastal andsid Piret Põldverile Loomingus intervjuu, kus ütlesid muu hulgas: „[Ü]ritan iga päev lugeda vähemalt 50 lehekülge mõnda uut teksti, uut raamatut. Jätan lugemata ainult siis, kui olen absoluutselt purjus – see on ainuke põhjus.”9 Kas tahaksid, P. I. Filimonov, lõpetuseks rääkida oma suhtest alkoholiga?
See on selline õrn suhe. Ma julgen öelda, et me armastame üksteist, võib-olla mina armastan alkoholi natukene rohkem kui tema mind. Ma olen temaga sina peal juba päris ammu, aga ma üritan siiski jääda kainuse raamesse, mis annab mulle võimaluse ka niimoodi rääkida, nagu ma praegu räägin. Ma loodan, et alkohol võib-olla veel ei ole minust jagu saanud. Ma armastan teda ja ma võitlen temaga.
Sest mitte vaid lugemist, vaid ka kirjutamist joove ei soosi?
Täpselt!
Aga samas naljakaid lugusid, millest pärast kirjutada, võib soosida?
Just nimelt, aga siis peab need ka meelde jätma, millega on ka probleeme, kui oled natukene seisundis.
- „Ükskord käis ta terve nädala ülikoolis ilmselgelt pantaloonides. […] Ei tea, kuidas teised, aga mina ootasin kogu aeg, et Volossov räägib nende pantaloonide kohta mõne naljaka loo, miks ta ometi neid kannab, seob seda kuidagi maailmakirjanduse klassikaga, jõuab välja mõne Proustini […] – ent tühjagi, midagi seesugust ei juhtunud, Volossov lihtsalt käis nädal aega ringi pantaloonides, misjärel pöördus tagasi mingite enam-vähem normaalsete pükste juurde. Ilma vähimagi seletuseta.” („Tants kontidel”, lk 43) ↩︎
- Kotjuh, I. 2013. Eesti venekeelse kirjanduse nullindate põlvkond: vastuvõtt ja tõrked omaks tunnistamisel. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr 11. ↩︎
- Tammjärv. M. 2023. „Ma ei oska elada.” Intervjuu Igor Kotjuhiga. – Müürileht, mai. ↩︎
- Filimonov, P. I. 2024. Kirjanik loeb. – Looming, september. ↩︎
- Tammjärv, M. 2026. Lugemise meeletehted. Katse rehabiliteerida meelelahutust. – Müürileht, aprill. ↩︎
- Edulood 3: P. I. Filimonov. – ETV+, 2019. ↩︎
- Naljakas lugu: esmalt pakkus Roman, et sõnad võiks omistada kas Gorkile või Tolstoile, kuid kui transkribeeritud ja esmaselt toimetatud intervjuu autorile üle vaadata saatsin, lisasin siia väikese kommentaari: „Tead, ma siin natuke guugeldasin ja paistab, et ikkagi ei olnud Gorki ega Tolstoi see, vaid hoopis Stalinilt pärinevad need inimhingede insenerid! Kas peaksime siin natuke muutma?” Roman vastas aga sirgjooneliselt: „Veelgi parem, kui Stalin!!!” ↩︎
- Batareja intervjuu: 6. P.I.Filimonov. – ERR, 2010. ↩︎
- Põldver, P. 2019. Loen iga päev vähemalt 50 lehekülge. – Looming, september. ↩︎
