Looduse ja (etendus)kunstide ristumise alkeemiast

Astume sammu tagasi, unustame raieküpsuse, asume uuesti hindama pajupilli tämbrit ning liigume kõigiga arvestavama kontakti suunas. 

Mida rohkem elu väljakutsete ristteedel seista, seda enam õpib neid väärtustama. Mäletan selgelt aega, kui pärast gümnaasiumi lõpetamist oleksin võinud anda paberid sisse mis iganes akadeemilise karjääri radadele, kuid valisin edevad etenduskunstid, sest koolipingis oli juba omajagu istutud. Hiljem, kui jõudsin teatrisaalist loodusesse, matkaradadele, saatis mind erialavalikuga seoses kahtlusevärelus – kas poleks mitte pidanud end rohkem loodusteadustega kokku laulatama? Sest keset metsikut teadmatust olles avaldus minus võrdväärselt kirglik uudishimu.

Samas on (kaasaegse) etenduskunstniku elustiil seda aktiivselt viljeledes nii totaalne, et ühtegi muud täiendavat mõtet või tegevust sinna kõrvale õieti ei mahugi. Vankumatu kaljukindlus, kuniks juhtusin peale usutlusele (allikas teadmata ning siinses kontekstis ebaoluline), milles endine Endla teatri näitleja Andres Karu rääkis looduse üleolekust teatri suhtes. Esimene tõsisem mõttealge, et miski võib aegruumis veel hapramalt kaduda kui teatrikunstile omased elamused. Lõpliku tõuke tehisvalguse käest looduse ja etenduskunsti ühisosa avastama minemiseks andis minu enda väljaütlemine Rahvusringhäälingu tehtud portreeloos „Looduslikud keskkonnad ei vii mind kunagi etenduskunsti tegema”¹. Kas ma ikka teadsin, millest räägin? Kas olin süvenenud või proovinud? 

Alaku paus lavaruumi lõputuna näivatest (kaduvatest) võimalustest. Tere tulemast, uus episood – loodusgiidi teekond uute ühenduste loomiseks!

Tagasivaade, II osa

Paari aasta eest Haapsalu Kutsehariduskeskuses loodusgiidiõpinguid alustades tundsin tugevat tõmmet tajude ja meelelisuse poole, jättes entsüklopeedilised teadmised taustatantsijate rolli. Ajastu iseärasused paistsid kiirgavat sarnast energiat, mille puhul arusaamine on ülehinnatud ja tõeotsingud ammendunud. Arusaamise ülehindamise järgne ajastu on kui ideaalne maastik, et katsetada, kuidas ühendada lavakunstis käibel olevaid vaatemängulisi võtteid, loojutustusviiside keerdkäike, pingetega flirtimist, uskumustes kahtluste tekitamist ning argielu poeetilisemaks muutmist. 

Rahvusvahelistes väikegruppides on märgitud suhtluskeeleks inglise keel, kuid see ei tähenda, et giid seda ka päriselt valdab.

Roheteraapia/metsakümblus/hellus ja hool on just nüüd ja praegu aktiivselt pead tõstmas ning kohalikule (kultuuri)maastikule on jõudnud samanimelised (mikro)kraadid. On täpselt õige aeg, sest kõikvõimalik lootus on kadunud ning teadmatuses kõikumist on aina raskem ette kujutada. Mida muud, kui minna loodusesse vastuseid otsima, pulssi ühtlustama ning rahu leidma. Kuidas muidu, kui siirduda pioneerina laia maailma vastavaid teadmisi ja praktikaid järele proovima ning seni omandatut maha heitma. 

Kõikvõimas loodus – globaalne mõõde

Enne veel, kui jõuan maiuspalana kogemusteni, mis panevad meid edaspidi looduses liikudes ümbrust teisiti märkama, pean peatuma oma loodusgiidipraktikate triloogial, mis viis mind tiirlema eri maailmajagudesse. Viibisin pikemalt Ugandas, Austraalias ja Tais. Ikka selleks, et jõuda millegi seni tabamatu jälile. Olen andnud nende rännakute kohta ka pikemaid ülevaatlikke intervjuusid², kuid siinkohal on tähenduslik reastada (lööklausetena) mõningad sähvatused väärtustest, mis on meie jaoks harjumuspäraselt turvalised, kuid mujal hõljuvad eksootilises teadmatuses sootuks teistes sfäärides.

Tekstirännaku lennukuse huvides pole järgnevad näited seotud nimetatud riikide ega neis asuvate rahvusparkidega. Eks see pakub ka omamoodi mõistatamist, et kust tähelepanekud pärinevad.

• Aukartust äratavates loodusparkides suhtlevad loodusgiidid teiste teel kohatavate liikidega häälutades ning ühist rütmi otsides. Liikidevahelises kommunikatsioonis on märgata uudishimu ja lugupidamist jagatud ruumi vastu. 
• Rahvusvahelistes väikegruppides on märgitud suhtluskeeleks inglise keel, kuid see ei tähenda, et giid seda ka päriselt valdab. Leidus giide, kes ei rääkinud sõnagi, vaid jälgisid peaasjalikult grupi koospüsimise dünaamikat.
• Mida ekstravagantsema minevikuga teejuht, seda põnevam lähenemisnurk. Tätoveeritud gigandist ragbimängija tõi kõik pisikukrulised põõsastest välja, nii et keegi ei julgenud piuksatadagi. Samas keerutas üks endine sommeljee igas peatuspunktis mõttelõnga liigagi detailselt ning mängis looduse sõnades suuremaks.
• Leidus tuure, mis algasid kontaktisiku andmete täitmise ja testamendi vormistamisega. Ohuskaala kõikus tõesti poolusest poolusesse. Kas kõigest peabki eluga tagasi tulema, küsib selle peale sisemine rokkstaar!

See, et tuuri käigus ei kohta rändajale ohtlikke eluvorme, on välistatud. Juba järgmise põõsa taga ootab jõehobu, gorilla või püüton.

• See, et tuuri käigus ei kohta rändajale ohtlikke eluvorme, on välistatud. Juba järgmise põõsa taga ootab jõehobu, gorilla või püüton. Targem on kõigi nende toimetustele teed anda.
• Iga sammu jälgimine muudab looduses uudistajad keskkonna suhtes hüpervalvsaks. Vastasel juhul ei pruugi järgmist sammu tulla. 
• Millised mõõtmed, helid, värvid, kõrgused, sagedused, seisundid, energiad. Miski pole teada ja kõik on võimalik!
• Mida kergema südamega loobud läänelikust korrapärast, unustad informatiivsuse ning asendad selle uudishimuga, seda rikkalikum on elu. 
• Kui on kole ilm (mida see kohalikus mõistes ka ei tähendaks), jäävad plaanid katki ja asemele ei pakuta midagi. Oodatakse, mil päike taas välja tuleb.
• Jne/jpm/vms/___

Need skaalad on oluline sisse tuua, et väärtustada meie oma armsat mikrotonaalselt sillerdavat ning tagasihoidlikkusest pakatavat looduspilti. Teisi liike satub siin silma alla nii harva, et ise ka ei usu. Uskuda saab ehk optimistlikke infotahvleid, millel figureerivad alatasa isendid, keda kohtab looduses liigeldes võimatult harva, aga ega lootus ei peagi realiseeruma käegakatsutavas kauguses. 

Interlüüd: selgitus

Olen jõudnud punkti, kus ideid, mõtteid, plaane, soove ning kavatsusi on rohkem, kui jõuan (taju)tuuride käigus huvilistele edasi anda. Seega on ainuõige (kõige võimaliku maksustamise taustal) jagada looduses liikumise mängulisi partituure, ühendades omavahel etenduskunsti keerdkäike ja argist detailide märkamist ning pakkudes meelerahu metsikuses viibimisest. Olgu vanus, liikumisvõime, entusiasm, uskumused, teadmistejanu ja pessimismiaste millised tahes, kõigile leidub midagi ning mõeldud on kõige peale!

Trikke ja nippe parema kontakti suunas liikumiseks

3, 2, 1, läks…

• Kompida, maitsta, haista kõike ettejuhtuvat, mis tekitab uudishimu. Proovida taastada nooruspõlves metaseoseid loonud sünesteesiageen. See võib küll asuda hallide alade horisondil, kuid pole lõplikult kadunud.
• Eksisteerib eri rindeid: sambla-, põõsa-, puhma-, rohu- ja puurinne. Vahetada looduses liikudes tasandeid, kaevudes kord ninapidi samblasse, siis jälle gruuvides puulatvades tuules. Vaatenurkade paljusus loob arvestavama mõistmise, lähtudes teistest perspektiividest.
• Vaadelda teel olevate elusolendite liikumistempot ning proovida end nende rollis ette kujutada. Mis on kõige aeglasem tempo, millega suudaks veel sammu pidada? Kas jää sulamine on juba liiga aeganõudev?
• Taaselustada muinasjutte. Versioon X: proovida rännuteel põimida/kududa nõgestest särki (nagu H. C. Anderseni kurbilusas muinasjutus „Metsluiged”, milles kangelannast kuningatütar Elise peab metsluikedeks nõiutud kuningapojad vabastama just nõgesest särkide kudumisega). Kui kaugele jõuaks üks tänapäeva rändur? Kõik tajud ei pruugi olla alati mahedalt meeli paitavad. Leidub ka särtsakaid kannatusi. Olgu edasiviivaks looks südatalvel maasikate korjamine või muud metsavaimu heategudest tõukuvad õpetussõnad. Mütoloogiliste loojutustusviisidega flirtimine sobitub hästi kaasaegsesse punkpaganlusse. Kõike segatakse kõigega. Miks mitte just nõgese paitust omal nahal järele proovida. Mitmekihiline mälestus garanteeritud!

Mis on kõige aeglasem tempo, millega suudaks veel sammu pidada? Kas jää sulamine on juba liiga aeganõudev?

• Ära eksida. Filosoofilise mõtte-unistusena on see käinud läbi nii Fred Jüssi loodusõpetusest kui ka korduvalt Ööülikooli varasalvest, ent kuidas siis ära eksida? Alustada tuleb piisavalt väikeselt maa-alalt, kust ühel hetkel jõuab ikka tuttavasse paika välja. Pöörata tähelepanu sellele, kuidas tajud hajuvad, kui kummardada näiteks marjapõõsa kohale, või milliseks muutub sirgjooneline suund puude vahel rada leides. Päike käib niikuinii oma teed ja sammal kasvab puu sellel küljel, kus on parajasti rahustavam. Usaldada taju, puhata aju. Horisondil terendab tallatud rada, naudi sinna jõudmise teadmatust. 
• Kes huvitub (lindude) loendamisest, siis üksikute isendite kokkulugemisele vahelduseks tasub proovida masside kogunemise tunnistamist. Kui sattuda rändele eelnevate kogunemiste peale, siis võib proovida mõistatada, millest tuhandepealistes kolooniates omavahel jutustatakse.
• Glamuur looduses. Kohtingud ja diskoteegid pole ainsad üleslöömist soosivad keskkonnad – selleks võib olla ka roheluses leiduv teadmatus. Kuna enamik kohalikke matkaradasid on ligipääsetavad iga ilma ja olekuga, siis miks mitte end lille lüüa ja pidulikkust väljendades ümbrusega samastuda. Õitsemisaeg on ju niigi lühike. Ja milliseid fotosessioone sellest veel saada võiks! 
• Kel hinges rütmid ja mustrid, see proovigu leida loodusest sirgjoonelisust ja täisnurki. Orgaanilises voolavuses ei peaks nendega küll kunagi kohtuma, aga leidub erandeid…
• Taimetarkuse neutraalsuse eri. Ravimtaimekoriluse juures võiks pöörata tähelepanu ka taimedele, millega ei kaasne ühtegi toimet. Kas korjatavate taimede korvis/kimbus leidub koosluseid, millel pole mitte mingit mõju? Ei head ega halba, ei turgutavat, ergutavat ega rahustavat. Näib võimatu missioonina.

Juhtub harva, et kohalikul loodusmaastikul kohtab teist (endaga samal skaalal) elusolendit, kuid kui nii peaks tõesti minema, siis tasub end alati valmis panna, justkui kohtuks karuga.

• Looduses liikumine on hea (absoluutselt) kõige vastu. Pattude lunastamiseks, tühjade mänguväljadega lotopiletite unustamiseks – kõige vastu, milles hing tunneb end pahupoolega seotuna.
• Konstruktiivne õnn. Neljaleheline ristikhein või mahajäetud talukruntidel vohav sireliõisikute küllus on vaid mõned paljudest. Mida on õnnekarussellil veel pakkuda? 
• Vaadelda looduse tekitatud jälgi kui vormistatud kunstiteoseid või performatiivsete aktsioonide järelelu. Kopratammid, mesilaste tehtud figuraalsed kompositsioonid, roosi lehevaablaste näksatud mustrid või üraskite loodud rajad koorte all. Kõigel on oma loogika ning see on hingematvalt ilus. Kas teistel liikidel eksisteerib ilu mõiste? Kas kunstist saadakse aru?
• Juhtub harva, et kohalikul loodusmaastikul kohtab teist (endaga samal skaalal) elusolendit, kuid kui nii peaks tõesti minema, siis tasub end alati valmis panna, justkui kohtuks karuga. Tee end teisest suuremaks, häälitse ootamatult, muuda rütme. Nii saabub võit, olgugi et kasvõi uruhiire üle.
• Kuidas on lood rakendustega, mis suudavad loodust paremini (entsüklopeedilisel tasandil) selgeks teha? Tasub proovida, tulemusi kontrollida, kontrollitus veenduda, aga sellest enam tasub usaldada oma meeli, sest need on meil kõigil ainukordsed. 
• Unustada ettevaatlikkus. On kahju näha, kuidas kõige (teadmatu) suhtes ollakse üha ettevaatlikum. Kui katsud keelega ussilaka marja, ei juhtu sinuga midagi. Sama on ka valge kärbseseene näksimisega. Kas pole mitte huvitav teada, kuidas maitseb surmavalt mürgine? (Seda siiski mikrotonaalselt mõõdukas koguses.) Isiklikult on kahju, et toimub kõigest ohtlikust võõrandumine, kuid eks selle eest maksavad lõivu tulevad hüperturvalises keskkonnas kasvanud põlvkonnad, kelle silmis võib kõik elus osutuda ohtlikuks ning rajalt kõrvalekaldumine fataalseks.
• Nähes looduses puid väravatena paindumas, on kõige tõenäolisemalt tegemist (loodus)haldjate loodud portaaliga, millest läbi minnes ei tohiks jätta tänu avaldamata. Heade kavatsustega rännakule sisenemine on kõigi metsavaimude jaoks aktsepteeritav. Märkamata jätmine viib aga tumedates toonides eksimiseni. Mütoloogia ei ole tekkinud tühja koha pealt. Alati on kuskil vari, mis jääb hetkes olemise ja järgmise sammu vahele.
• Aidata loodusel lagundada. Kõige väärtuslikum puu on pehkinud, sajatusi saanud nott, mille peal on kõik võimalik. Kui liigud looduses, siis hekselda alati midagi peenemaks, et loodusel oleks sellega lihtsam tegeleda.
• Ja lõpetuseks ka midagi äraspidiselt populistlikku: külastada Viru raba, kui seal pole ühtegi teist (liigikaaslasest) hingelist. 

Kõike läbistav kõiksus

Kui kellelgi jäi sellest assortiist väheks, siis ristumisi loodusteekondadega on mitmeid. Kui on soov loodusele (tingimusteta) tagasi anda, aga ise ei oska kuskilt alustada, siis kõikvõimalikud loodustalgud aitavad kenasti karmavabale rajale. Miski ei ole parem kui teha head kellelegi, kelle tänusõnad avalduvad edasi eksisteerimises. Kui oled leidnud endas harmoonia, leia see ka kooskõlas loodusega. 

Ja (psühho)somaatilistele praktikutele: kui inimese energeetilise teekonna määratluses on olulisel kohal tšakrate süsteem, siis miks ei võiks see olemas olla ka looduses? Kaardistada piirkonda kui terviklikku energiakanalite süsteemi. Kus asub mõne väikesaare kroon- või juurtšakra? Avastamist ja tunnetamist jagub küllaga. Nii lähenedes saame vabaks ka inimese kui looduse krooni staatuse võimalikkusest. Kel geograafiliste tšakrate vastu rohkem huvi, see uudistagu Marko Pogačniku teost „Sacred Geography”.

Kreedo

Naerata ja loodus naeratab sulle vastu.

Ole sõbralike kavatsustega ning ükski sääsk ei ründa sind!

Eksi ära tundmatutes kohtades. See aitab olemasolevates piirides paremini orienteeruda.

Astume kõik sammu tagasi, unustame raieküpsuse, asume uuesti hindama pajupilli tämbrit ning liigume üldiselt kõigiga arvestavama kontakti suunas. Seda hindaksid nii meie esivanemad kui ka sada põlve edasi tulevad teerajajad.

Henri Hütt on loomekobras, kelle teekond lavaruumi tehisvalgusest (päris) päikese kätte on olnud täis tabamatut kordumatust ning kelle südameasjaks on väärindada koos looduses vananetud aega. 

Mihkel Kleis on äärealasid ettekirjutav kunstnik, kelle visuaalide ja helimustrite loominguline rägastik on kui salapäraseid ohtusid täis metsatee, mille lõppemist ei soovi ükski tajukurd.

Mihkel on üks esimesi sõpru, kelle Henri loodustuuri eksperimente kaasa tegema kutsus. Nüüd seob neid kahte siinne almanahh. 

1. Hütt, H. 2022. Looduslikud keskkonnad ei vii mind kunagi etenduskunsti tegema. – ERR, 13.10.; Killud: 2 | Henri Hütt. – ERRi arhiiv. ↩︎
2. Grünfeldt, I. 2026. Palverännak Tiigrikoopasse ehk Koreograaf loodusgiidipraktikal. – Virumaa Teataja, 12.02.; Grünfeldt, I. 2024. Ei piparda valge inimese kombel ehk Aafrikas teadmatust avastamas. – Virumaa Teataja, 28.12. ↩︎