Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

Timo Maran. Fotod: Gabriela Liivamägi

Timo Maran. Fotod: Gabriela Liivamägi

Septembris ilmus luuletaja ja semiootiku Timo Marani ning Ukraina Kultuurikeskuse koostöös valminud „Poeetilise punase raamatu” teine, täiendatud trükk. Teos anti välja seitsmes ainulaadses Labora töökoja meistrite käsitsi valmistatud eksemplaris, millest ühe põhjal trükiti lisaks ka viissada faksiimilekoopiat ehk täpset jäljendit. „Poeetilises punases raamatus” ulatavad luule ja vanad kloostrikunstid käe looduskaitsele, tuues lugejale sõnumeid Eestis väljasuremisohus olevatelt liikidelt.

Ütlesid „Poeetilise punase raamatu” esitlusel Tallinnas, et teos ühendab hävimisohus liigid hävimisohus kunstidega. Milline tähendus sellel kõrvutusel sinu jaoks täpsemalt on?

Usun, et ütlesin seda eeskätt semiootikuna. Olen mõtelnud palju sellele, mis viisil ja mis žanris oleks keskkonnamuutustest üldse tulemuslik kõnelda või kirjutada. Näib, et levinud maailmalõpukujutelmad ja apokalüptilised narratiivid ei tööta kuigi hästi. Inimesed on neist kas väsinud, nendega harjunud või ei võta sõnumit vastu, et mitte tunda oma jõuetust globaalsete muutuste ees. Järelikult on vaja teistsuguseid lähenemisi.

Üks huvitav tahk on siin küsimus sõnumi ja selle vormi kooskõlast. Kui näiteks avaldada kellelegi oma tundeid, aga teha seda tavakeele registris, siis pole see ju eriti tõsiseltvõetav. „Sõnad on odavad,” öeldakse sellisel puhul. Pigem tahaksime me näha, et väljendus rõhutab sellise sõnumi erilisust, et sellesse on pandud aega ja pühendumust, või vähemalt jälgida tähelepanelikult kõneleja kehakeelt, mida on keerulisem teeselda.

Haruldaste liikidega on pisut samamoodi. Neid tuleb väärtustada, ka väljenduse kaudu. „Poeetiline punane raamat” pani kokku teadmise hävimisohus liikidest, luule, kujutava kunsti, käsitsi valmistatud paberi ja kalligraafia. Ja kui veel köita käsitsi ainult paar raamatueksemplari ning trükkida piiratud arv faksiimilekoopiaid, siis need erinevad erilised väljendusmodaalsused hakkavad üksteist toetama ja moodustavad terviku.

Raamatu järelsõnas on olulisel kohal „kaitseala” mõiste, mis väljendab hästi selle raamatu ideed. Kaitseala on siin ruum, mida me kultuuris või ka oma meeles pühitseme ning mille me jätame neile vähestele tähenduslikele või ebatavalistele asjadele, mis on meile maailmas tõeliselt olulised.

Anda hääl loomadele,
kes elavad oma elu sõnadeta.
Anda hääl jõele, mis ei räägi,
kuidas ta voolab ja voolata tahab.
Ämblikud aknalaual, kask õues, vihm – tuhat vaikijat.
Pilvede vahel on näha Suur Vanker, Kassiopeia.
Kuulata ja püüda aru saada. Koer, kes
naerab sulle sõnatult vastu.
Ja annab vaikuse.

Millised teistsugused lähenemised sind maailmalõpunarratiivide taustal ja ehk ka nende alternatiividena kõige rohkem kõnetavad? Mis aitaks maailmalõpuväsimusest virguda?

Ega mul väga head lahendust ei ole. Intuitsioon ütleb, et praegu on toimumas üks suurem kultuuriepisteemi murrang. Kardetud maailmalõppki ei ole ju planeedi häving, vaid eeskätt selle maailmakirjelduse ja -korralduse lõppemine, millega me harjunud oleme. Siin aitab semiootiku Juri Lotmani arusaam kultuuriplahvatusest kui olukorrast, kus kultuur on kiires teisenemises ja alles hakkab otsima väljendusvahendeid, millega kõikehõlmavast muutusest kõnelda.

Mitmed mõtlejad osutavad, et lahendus ei ole tekstide või narratiivide tasandil, mille vohamine ise on osa probleemist. Pigem oleks lahenduseks ebastabiilse ja haavatud keskkonna osaks saamine – väikesed igapäevaelu ja ümbrusega koostegutsemist väljendavad praktikad ja lood. Näiteks Donna Haraway, üks posthumanismi ja keskkonnahumanitaaria olulisimaid kõneisikuid, on pealkirjastanud oma viimase raamatu kui „Raskuste juurde jäämine. Hõimuloome Khtulhutseenis”.[1] Jagan paljuski tema arusaama, et keskkonnaprobleemid on ilmselt püsiv tulevikureaalsus ning et meil tuleks näha seda kui transformatsiooni, millest õppida ja millega kohaneda, otsides seejuures uusi teiste liikidega kooseksisteerimise vorme.

„Poeetilise punase raamatu” deviis on anda hääl hääletutele. Iga su luuletus on kirjutatud ohustatud olendi pöördumisena inimeste poole. Miks oled just sellist võtet kasutanud?

Sul on õigus, „Poeetiline punane raamat” kasutab läbivalt säärast antropomorfiseerivat võtet ja ma ei ole selle üle tegelikult üldse õnnelik. Loomadele ja taimedele hääle andmine, nende võimalike vaatepunktide nähtavaks tegemine oli pragmaatiline valik, sest see on väga tõhus vahend lugejale „naha vahele” pääsemiseks. Enese vabanduseks võin ütelda, et püüdsin kasutada antropomorfismi teadlikult, toomaks esile ohustatud liikide mitmekesisust, nende erinevaid lugusid. Aga igal juhul oli see teatud kompromiss.

Paraku elame me tänapäeval suuresti digitaalses maailmas, mis on erinevatest häältest ja infost küllastunud ning kus silma jääb tihti see, kes räägib rohkem, valjemini ja ennast korrates. Ohustatud liikidel on siin vähe lootust ennast kuuldavaks teha, sest nad ei väljenda end inimkeeles ja enamasti pole neid õieti nähagi. Põderpõrnikas ei suuda võistelda oma sõnumiedastuses kuidagi nüüdisaegse hästi finantseeritud PR-kampaaniaga. Talle oleks vaja pisut kaasa aidata.

Samas on sellisel kaasaaitamisel kindlasti oma hind. Prantsuse filosoof Michel Serres, kelle töid ma väga hindan, kirjutab: „Ülisuured pildid ja tähed sunnivad meid ennast lugema, samas kui asjad maailmas paluvad meie meeltelt tähendusi. Viimati mainitud küsivad, esimesed käsivad. Meie meeled annavad maailmale tähendusi, meie toodetul juba on tähendus ja see on ühemõõtmeline.”[2] Oht, millele Serres viitab, on see, et võimendatud sõnumid kipuvad muutma meid tuimaks, et tajuda neid peeni tähendusvarjundeid, mida loodus meile pakub.

Robert Macfarlane on öelnud, et raamatutest ei peaks ehk mõtlema kui maailma päästjatest, vaid kui millestki, mis ajendab loendamatuid väikeseid teadmata jäävaid heategusid. Ta on võrrelnud kirjutamist korallrahuga, mis kasvab aeglaselt paljude väikeste sekkumiste toel, toimimata üheainsa lahendava välgulöögi või hõbekuulina.[3] Milline on sinu jaoks keskkonnaprobleeme kõnetava kirjanduse roll kultuuris? Miks ei võiks näiteks elurikkuse kaost rääkimine jääda vaid reaalteadlaste pärusmaaks?

Ökoloogia, looduskaitsebioloogia ja teiste reaalteaduste roll on kuuendast liikide väljasuremislainest rääkimisel kindlasti oluline. Meil on väga vaja faktilist teadmist keskkonnas toimivate põhjuse ja tagajärje seoste kohta, et leevendada keskkonnamuutuste mõju nii inimesele kui ka teistele elusolenditele. Ilma reaalteadusliku teadmiseta võib mure keskkonna pärast jääda lühiajalisteks purtsatusteks sotsiaalmeedias, nagu me seda ka sageli näeme.

Samas on ka ilukirjandusel keskkonnaprobleemide käsitlemisel oma kindel roll ja sellel on minu arvates kaks põhjust. Esiteks see, et kuigi reaalteadus pakub meile hulgaliselt faktilist infot keskkonna kohta, puuduvad sel head meetodid ja vahendid, et suunata inimese üldiseid väärtusotsuseid ja eluvalikuid. Selleks viimaseks on vaja üldistust, emotsiooni ja empaatiat ning siin on kirjanikul palju paremad töövahendid. Algas ju ka nüüdisaegne looduskaitseliikumine Rachel Carsoni „Hääletu kevade” (1962) ilmumisega, mis tõlkis teadusliku teadmise pestitsiididest tavainimesele tähenduslikku keelde.

Teine põhjus on seotud kujutlusvõime, uudishimu ja arusaamaga looduse imetabasusest. Kirjandusel on võime avada meile teiste loomaliikide ja keskkondade kummalisi kaugeid maailmu väljaspool meie endi füüsilist ligipääsu või meeleelundite ulatuvust. Teisisõnu, me ei saa kõiki haruldasi loomaliike näha või puutuda, küll aga võime endale ette kujutada nende unenäolisi maailmu. Näiteks seda, kuidas kaheksajalg liigutab oma haarmeid täpselt ainult lihasjõul, kuidas ta muudab värvi vastavalt meeleolule ja keskkonnale, kuidas ta liigub edasi mööda merepõhja oma kehast veejugasid välja paisates. Ja kas pole ka põhjus, miks inimene üldse pöördub kultuurist väljapoole loodusesse, seotud laiemalt huvi ja uudishimuga teistsuguse vastu?

Kuuse juured ja pihlaka juured
läbisegi su jalgade all.
Tüvedel ripuvad samblikunarmad,
musträhn huikab,
ämblik ronib käsivarrele.
Kuidagi saab see kõik kokku
just praeguses hetkes.
Sinu lõhn metsaservas – tuhat nähtamatut aineosakest,
ootamatus metskitse silmades.
Ma pole kunagi päriselt aru saanud,
et kust algad sina ja kus lõpeb see maailm.
Ainult puudutused on.

Usun, et uudishimu kindlasti motiveerib tähelepanelikumalt enda ümber ringi vaatama. Ehkki maailm ei saa tõenäoliselt kunagi ideaalseks, tahaksin siiski pisut utoopilist kujutlusvõimet ergutada. Mis muutuks, kui hakkaksime vaikijaid enda kõrval senisest enam arvesse võtma?

Ma ei julge siin väga üldistada, sest eri inimeste suhe loodusega pole kindlasti samasugune. Küll aga saan viidata oma loodustunnetusele. Usun, et kui teisi liike enda ümber märgata, muutub maailm mitmekesisemaks, tuleb juurde tähenduslikke seoseid teistsugususega ja põnevaid dialoogipartnereid. Kui luua teistele liikidele elupaiku ja -võimalusi, siis kindlasti need ka asustatakse ja inimese ümbrus muutub elurikkamaks.

Võib-olla ei pea inimene siis sel määral iseenese olemasolu sõnu ja tegusid aina üle korrates manifesteerima, sest teised elusolendid vastavad talle ja annavad talle tähenduse. Võib-olla muutuksime me tervemaks ja leiaksime – eriti nüüdse digitaalse maailma kasvava kiirustamisega võrreldes – rahu.

[1] „Khtulhutseen” on Donna Haraway loodud mõistealternatiiv antropotseenile, mis tähistab aega ja olukordi, kus keskkonnakatastroofide põgenikud (nii inimesed kui ka teised loomad) loovad ellujäämiseks uusi seoseid ja koostöövorme. Mõiste on tuletatud õuduskirjaniku H. P. Lovecrafti teoste müütilise olendi Kthulhu nimest.
Haraway, D. 2016. Staying with the Trouble: Making Kin in the Chthulucene.
[2] „Imperious images and letters force us to read, while the pleading things of the world are begging our senses for meaning. The latter ask; the former command. Our senses give meaning to the worlds; our products already have a meaning, which is flat.” Serres, M. 2011. Malfeasance: Appropriation Through Pollution?, lk 51.
[3] Miller, D. 2018. „Protest Can Be Beautiful”: Jackie Morris and Robert Macfarlane. – Public Books, 03.09.

Timo Marani uurimistööd semiootikuna toetab Eesti Teadusagentuur (PUT1363).
Luuletused Timo Marani luulekogust „Metsloomatruudus”, mille annab 2019. aasta kevadel välja kirjastus Elusamus.

Maarja Pärtna on avaldanud intervjuusid kirjanikega lisaks Müürilehele ka Sirbis ja Värskes Rõhus. Kevadel ilmub tema neljas luulekogu „Vivaarium”.