Müürileht

Mida hakata oma viha ja õiglustundega peale siis, kui ise pole tingimata ebavõrdsuse all kannatanud? Kuidas, millest ja kellest üldse rääkida saab ja tohib? Ja kuidas leida need õiged sõnad?

Noor ema on üks huvitav karakter – nalja ta ei mõista, samas võib tunda ületamatut uhkust väikeste asjade üle. Lapsevanemaks olemine muudab elulähedasemaks, rahulikumaks ning mõõtmatult empaatiliseks.

Üks suurimaid kaotusi Tartu akadeemilisele rahvale on ülikooli raamatukogu. Esimeste kursuste tudengeile tundub see kui müüt kunagisest kuldajast, muinasjutt – kauge ja kättesaamatu. Aga on neidki, kes veel mäletavad.

„Pia Fraus on Pia Frausi panus eesti muusikasse,” on bändi liider Rein Fuks ühes intervjuus märkinud. Just nii kerge või keeruline ongi nende viie re-release’i kohta midagi uut väita – 2008. aastast pausil olnud eesti shoegaze’i lipulaeva lugu on juba valmis kirjutatud ja purki pistetud.

26 aastat tagasi laulis The Buggles, kuidas video surmas raadiotähe. Nüüdseks võib öelda, et Britney Spears, Ashton Kutcher ja Mariah Carey on surnud. Tapjateks on PewDiePie, Zoella ja KSI. Kui need nimed sinu peas kellukest helisema ei pannud, siis oled ilmselgelt ajast maas.

Jim Ashilevit on nimetatud põlvkonnaautoriks. See tähendab, et ta kirjutab iseenda ja oma eakaaslaste kaudu lugusid, asetab neid laiemale skaalale, mõtestab möödunud aega ja kadunud ruumi, aga eelkõige keskendub olevikule ehk teisisõnu tegelase hetkeseisundile ja minapildile.

Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.

Kirjutan neid ridu põhjarannikult, otse mere äärest. Väljas möllab 2005. aasta jaanuaritormiga võrreldav maru, lained trügivad peaaegu ukse alla ja lõhuvad kallast. Ansamblist 3Pead tuntud Janek Murdi verivärske kauamängiv „Triiviv” paistab sellise ilma taustaks hästi sobivat – ehkki plaati täidavad enamjaolt vaiksemad palad, on see etteaimamatu nagu meri isegi.

Nädal aega eemal sotsiaalmeediast, kvaliteetajakirjandusest, Sirbist ja Müürilehest. Saatsime neli noort inimest seitsmeks päevaks infodieedile ja lasime Saagimil, munitsipaalmeedial ja näosaatel neid mõjutada. Otsisime vastust küsimusele, kuivõrd vormib ümbritsev infoväli meie reaalsust.

Olgugi, et Nihilist.fm-is on palju igasugust müra ja tegijate isikliku tausta ja maneeriga tuleb tuttav olla, et sellel ennast mõnes kohas mitte segada lasta, on avaldamisplatvorm päevakorrale toonud mitmed väga aktuaalsed teemad, mida Eesti laiemas avalikkuses pole seni peetud oluliseks käsitleda võtta.

cirkl ehk Liis Ring olevat sattunud oma leibeli huviorbiiti nii, et Elleri kooli taustaga neiu riputas mõned lood SoundCloudi, Õunaviks sattus neile pooljuhtumisi peale ja tahtis kohe plaadi teha... Kõlab nagu muinasjutt? Aga „Fables of a Faraway Land” ongi muinasjutuline album.

Jan Helsingi debüütalbum kõlab mitmes mõttes nagu aasta 2007 – see tähendab, et veidi tuttavalt. Sestap on „Kajalood” tõepoolest oma nime väärt – kaja ulatub tagasi sinna, kus indie veel natuke puhtama ja vähem elektroonilise varjundiga oli.