Müürileht

An-Marleni ja boipepperoni ühise albumi vundamendiks on häbitu avastamisrõõm, kus iga lugu on tulvil viiteid ja tsitaate.

Rahel näitab, et popmuusikat pole vaja häbeneda, vaid see tuleb lihtsalt taltsutada ja enda kasuks tööle panna.

Esimese lühialbumiga laob maria kallastu vundamendi loometeele, kus temast võib kasvada vabalt nii popstaar kui ka underground-diiva.

Bassimuusika renessansist on viimasel ajal palju räägitud ja Dima Disk tõestab oma EPga ilmekalt, et reivimuusika eilne on praegu aktuaalsem kui kunagi varem.

Selgepiirilise terviku asemel on „Hands Tied” pigem tugev showreel, mis jätab tulevikuks kõik uksed lahti ega anna meile nimme vastuseid selle kohta, kes Ariadne päriselt on.

Tehku teised Vaiko Eplikut palju tahavad, lõpuks teeb ta iseend ikka kõige paremini.

Nüüdisaegsed muusikud püüavad ehitada noorematele kuulajatele silda Marju Kuudi muusikani ja juba puhtalt see eesmärk väärib tunnustamist.

Funk Embassy on teinud parima võimaliku suveniiri, mis vääriks igati kohta kõigis Tallinna vanalinna võinuge ja magneteid müüvates poekestes.

Oma kolmandal albumil on Aigar Vals muutunud küpsemaks, aga võib uskuda, et tema loomingulised otsingud pole veel lõppenud.

Marmormaze ei püüa oma teisel albumil kedagi jäljendada ega sabas sörkida, vaid mängib häbitult oma reeglite järgi.

Paljuski esindab Andreas just seda, mida ühelt noorelt muusikult ootaks: süütu ja siiras, alles oma teed otsiv, aga samas julgelt artistlik.

Värske Eesti plaadifirma Halal debüütkogumik leiab justkui muuseas IDMi ja karmi astumisega techno ühisosa ja mängib selle lummavalt välja.