Müürileht

Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne, loodab vabakutseline kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus.

Kusagil möödunud aasta keskel laagerdus Müürilehe toimetusel mõte teha 2021. aasta kevadesse väike Eesti UG („UG” kui põrandaalune) teemanumber. Eesti oli esimesest lainest pea puhtalt välja roninud, klubid, kontserdipaigad ja festivalid pandi jälle käima ning paistis, et valju muusika ühiskuulamine on taas päevakorras.

Väärtfilmide näitamisele keskendunud ja suvel välikinoga mööda Eestit rändaval Tartu Elektriteatril täitus äsja kümnes tegutsemisaasta, mis andis põhjuse eestvedajatega korra „maha istuda”.

Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.

Aleksander Tsapov kirjutab, miks peaks ETV programm viskama inimeste elutubadesse ka kultuuriradikaale, teisitimõtlejaid või marginaale, kes oma magamistoas mikrofoni korisevad.

Kopitanud tantsusammul ja riideräbalad seljas lõid noored etenduskunstnikud debüütlavastuse „Eden Detail”, kus pärimuskultuuri klišeed visati ilma igasuguse valehäbita tontlikult huugavasse sulatusahju. Mis neil küll kavas oli?

Töö, eraelu ja looming, privaatne ning avalik võivad kõik olla siirdatud üheks suureks ja pikaajaliseks kunstiteoseks, nagu tõestab Flo Kasearu viimase kümne aasta tegevus.

„Yo! Kutid. Lil Till on majas!” Sellise hüüatusega algab dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood” uus linnuke „Lil Eesti”.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Numbrid ja tegelikkus on pidevas armumise faasis, aga pikaajalise suhteni jõuavad harva. See kehtib ka kultuurivälja ja selle jätkusuutlikkuse kohta.

Kiirelt muutuvas ja mitmeti ärevust tekitavas maailmas on vaimsest tervisest saanud üks tervishoiu pikalt ignoreeritud võtmeküsimus. Pikad ravijärjekorrad, koolipsühholoogide puudus ja jätkuvalt kõrge suitsiidide arv on vaid mõned märksõnad, mis iseloomustavad vaimse tervise kriisi.

Aljona Suržikova uurib dokumentaalfilmis „Ankeet” oma Lasnamäe klassikaaslaste seotust endise kodupaigaga ja nende üldist saatust 20 aastat hiljem.