Müürileht

Aja jooksul on nii meeste kui ka naiste karvamood ja sellekohased ühiskondlikud ettekirjutused muutunud, arenenud, politiseerunud jne, siis jälle tagasi muutunud – paiguti sinusoidina, nagu need moodsad hoovused ikka käivad. Missugused kehakarvad on eriti tabulised ning milliseid tohib ikka uhkusega kanda?

Külluse ja kasinuse, niisamuti kui askeesi ja hedonismi vahel paistab pealtnäha laiutavat vastuolu. Ometi võib see lähemal vaatlusel osutuda illusoorseks, lausa väljamõeldiseks – seda nii igapäevapraktikates, n-ö filosoofiliselt kui ka näiteks keelest ja kirjandusest rääkides. Mis üldsegi on või peaks olema tänapäevane askees?

Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.

Mai alguses külastas Prima Vista festivali raames Tartut üks Hispaania suuri literaate Jenaro Talens (snd 1946) – poeet, esseist ja tõlkija, semiootika, võrdleva kirjandusteaduse ning filmiuuringute professor, kelle karjäär on kestnud juba pea 50 aastat. Uurisime professor Talensilt tema vaadete kohta keelele, luulele, poliitikale.

Alustasin Robert Kurvitza romaani „Püha ja õudne lõhn” hajameelselt. Kummalisel kombel lisas see minu lugemiselamusele uue varjundi. Ehk isegi oli see õige, see minu hajameelsus.