Müürileht

23. oktoobril ehk juba homme kell 20 esitletakse Sveta baaris suurejoonelise peoga Kiwa värsket raamatut „Kummiliimiallikad”. Sel puhul vestlesime autoriga natuke nõukogude ajast, pungist ja teadvuse muutunud seisundist.

Kuulge, haiglad on täis. Inimesed ei saa enam vajalikku arstiabi. Mitmed lääne riigid ei soovita enam Baltikumi reisida muu hulgas just seetõttu, et kui siin midagi juhtub, siis jääd sa tõenäoliselt abita.

Mis ohud varitsevad hariduses vaid kergesti mõõdetavatele asjaoludele – nagu koolide pingeread, PISA testid jm – keskendumisel ja kuidas üldse saaks mõõta kõike seda, mis on tegelikult oluline? Kui suur on Eestis hariduslik ebavõrdsus? Ja mis on meie koolisüsteemis hoopis paremini, kui me arvasime?

Mis saab siis, kui kunagi mitte väga kauges tulevikus – näiteks paarikümne aasta pärast – on ühtaegu hästi järsku hästi palju inimesi, kes üleöö jäävad väga, väga vaeseks, veel kõvasti vaesemaks sellest, mis on praegu, mis oli nädal tagasi.

Möödunud neljapäevast kuni pühapäeva hommikuni Hiiumaal toimunud Sõru Saund oli parim puhkuselõpupidu.

Sihtasutuse Liberaalne Kodanik (Salk) juht annab rustikaalsel taustal aru Salga igapäevategevustest, tagamaadest ja arengutest, aga juttu tuleb ka väsimusest, juhustest ja üllatustest eluteel (ning muidugi EKREst ja Isamaast).

Lubage tutvustada Müürilehe ajaloo esimest suvepersooni, realistlikku optimisti, inimmagnetit ja asjalikku unistajat ning I Land Soundi perepead Paap Uspenskit.

Saame tuttavaks grimmikunstnik Liisi Põllumaaga, kelle CVst leiab linateosed nagu „Päevad, mis ajasid segadusse”, „Skandinaavia vaikus”, „Portugal”, „Tõde ja õigus”.

Me kohtume ja vestleme neil päevil kogu aeg samade inimestega ja need kokkupuuted, olgu nad päriselulised või virtuaalsed, on alati planeeritud. Ettearvamatud kohtumised võivad olla inspireerivad aga hoopis teisel tasandil.

Mis seal ikka, elu on endiselt pausil, nõnda ka kultuur. Veebikontserdid, -etendused, -konverentsid ja -kirjandusõhtud tulevad ikka koju kätte, aga ausalt öeldes on juba üsna kopp ees „koroonaajale kohasest” „videosilla vahendusest” jne/vmt. Puudust on ikka just siin-ja-praegu-tähistamisest. Aga worry not, kui ikka hästi tahta, leiab põhjuse tähistamiseks igal jumala päeval!

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?

Umbes täpselt üks aasta on möödas hetkest, mil Jüri Ratase toonane valitsus koroonaviiruse leviku tõkestamiseks riigis eriolukorra välja kuulutas. Ja siin me nüüd oleme – peaaegu täpselt samas punktis.