Müürileht

Kui annad sõrme, võetakse kogu käsi. Vähemalt siis, kui oled andekas. Just nii on läinud islandi techno-artistil Bjarkil. Nina Kravizi avastusena suutis ta oma eelmise aasta looga „I Wanna Go Bang” tõestada, et temast kuuldakse veel.

„I should have been in bed, but it’s 4 AM already and this album keeps me awake still.” (Anonüümne)

Ruutu Poisi kohta pole just palju teada. Küll aga seda, et esinejanime taga peitub Jan Tomson, kes on ka üks Haigla Peo liikmetest, ning et tema varasem „Mango” on korralik track. Samas pean tõdema, et muusika räägib enda eest ja seda kõige paremas mõttes.

Ukraina juurtega Berliinis resideeriva Etapp Kyle’i viimased aastad on olnud edukad. Olles andnud eelnevalt välja paar EPd techno vanameistrile Ben Klockile kuuluva Klockworksi alt, on teda hakanud saatma edu klubidest festivalideni. Võib ka öelda, et Kyle’i tumedam minimal on asendunud uute leibelite all kiiremate ja kirkamate rütmidega.

Pariis oli kunagi linn, mis ei maganud. Mõned aastad tagasi tõstatati aga küsimus, kas sealne ööelu on läbi saanud. Varakult vaikust nõudev bourgeois oli muusika põranda alt välja juurinud ja südalinnast suures osas välja kihutanud. Või jõele, nagu seda on klubi Concrete – koht, kuhu on koondunud Pariisi techno-skeene ühed olulisimad taaselustajad ja esindajad.

Sõnad „üksindus” ja „üksinda” ei ole sünonüümid, küll aga omistatakse neile tihti sarnane tähendus. Kuigi sotsiaalsete olenditena tunneme vajadust teiste inimeste olemasolu järele, saab mõttemustreid muutes avastada iseolemise võimalikkuse ja võlud.

Kas jumal võib olla DJ ning klubi pühakoda, kust leida lunastust? Muusikal, reividel ning religioonil on ühist rohkemgi, kui esmapilgul arvata võiks.

Eestlaste jaoks veel vähetuntud muusika- ja peopärl, Amsterdam Dance Event pakub midagi nii väsimatule tehasereivarile kui oma esimesest vinüülist unistavale magamistoa-DJ-le, ent elektroonilise muusika suurnimede kontsertide vahele mahuvad ka arutelud selle üle, kuidas teha peokultuuri turvalisemaks.

Festival VDRUG näitas, et noorte venekeelsete eestlaste probleem ei ole tunne, nagu oldaks eikuskil. Samuti ei morjenda ka halli passi omamine, vaid puudu on hoopis platvormidest, mille kaudu oleks võimalik väljendada nii enese identiteediotsinguid kui kujundada oma Eestit.

Tõnis Vilu luuleraamat kutsub kogemata riiuli äärde sattunud inimese end lugema. Ta meelitab meid võluvalt oma isiklikku päikeseriiki.