Müürileht

Jesse Kanda helikunsti jaoks esmakordselt kasutusel oleva pseudonüümi doon kanda värske EP „heart” tekitab kuulajale ettekujutuse põhjamaisest kurvast klounist.

Split-väljaannetel on tihtilugu üks sümptom – nimelt on idioodilegi selge, kumb grupp kuulatava pala kokku meisterdas. „Endamisi Varas” – Endamisi Salamisi ning Luurel Varga kombokassett – seda muret ei tunne (kui just tracklist’i abi ei kasuta).

Klassikaline lahendus deep house’i identiteedikriisile – kas olla tantsumuusika või mitte – on tantsumikside paigutamine EPle vastukaaluks originaalpalale, mille ümber artisti motivatsioon ning ambitsioon tihtilugu keerlevad.

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.

Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I...”, „In General...” ja „Meanwhile...”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.

Nihilist on see tüüp, kes kuseb avalikus kohas, tsiteerides mendile Kanti. Hiljem, kui ta on jõustruktuuride esindajad politseibussis persse saatnud, masterdades selleks Eminemi lugu „The Real Slim Shady”, tuleb politseil luua toimunu hindamiseks erikomisjon. Avaldame sõnaalbumi platvormist, mida nii mõnigi loeb, aga salgab. Pane klapid pähe ja saad teada, kuidas, kes ja miks Nihilisti teeb.

Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda.Profile

A lot of Finnish stuff can be considered quite eccentric: sauna, ice bathing, drinking habits, silence, Finnish manner of speech, desire for solitude, movies, Finnish language and Ior Bock", says Jere Häkkinen of the Suomisaundi act Luomohappo, "I think Suomisaundi fits there nicely".

Taavi Tulevi nimi on elektroonilise muusika sõpradele tõenäoliselt üsna tuttav (või on seda pigem tema raskesti hääldatav pseudonüüm Wochtzchée), ämbientlikud loodushelide salvestused võib-olla mitte niivõrd. Tema uus looming „Kuku!” toob publikumi ette just sellise rahustava audiomaastiku.

Kevin McHugh’i, teise nimega Ambivalenti house-muusika projekt Amber tuli sel kuul välja uue EPga, milles need mõnusad selgroogu väristavad acid’i-rütmid jalga tatsutavale reiviveteranile vanadest headest aegadest toredaid ja eredaid pilte loovad.

Hetkedeks, kui kõik sarjad on vaadatud, väärtfilmid tunduvad liiga sügavad ning idee järjekordset Marveli superkangelast käsitlevast linateosest ei ole üldse atraktiivne.