Müürileht

Multiinstrumentalisti ja helilooja Joosep Kõrvitsa debüütalbum „Ja sa näed” on üsnagi muretu kuulamine, kohati isegi boheemlaslik.

Teadmine, et eestlasi on haaranud viimastel aastatel parmupillihullus, ei üllata enam kedagi. Kas nüüd otseselt või kaudselt, kuid huvi instrumendi mängimaõppimise vastu muudkui kasvab.

Kira Skov ja Maria Faust käsitlevad ühisel kauamängival „In the Beginning” kultuurilisi mustreid, lahates niimoodi inimeseksolemist erinevate tasandite kaudu, nagu kaotus, alistumine, usk, uskumised, alandlikkus ja andestus.

Kadri Voorand Quarteti kauamängiv „Armupurjus” on joovastus vabadusest, eklektikast, emotsioonidest ning värvirohkusest. Kõige olulisem on, et sellel plaadil ei hoita tagasi – tunnetusskaalad muutuvad hetkega ja hulluseni on jäänud vaid üks väike samm, mille ümber lüüakse energilist tantsu.

Mick Pedaja debüütalbum „Hingake/Breathe” on tulvil elektrooniliste ja akustiliste elementide (esoteerilist) kooskõla, mille taustal kulgeb hapra tonaalsusega falsett.

Tihtilugu peetakse või loetakse sooloalbumeid nende muusikute karjäärides, kes kuuluvad tuntud koosseisu, märgilisteks, isegi verstapostideks. Nendeks teetähisteks, kui on jõutud punkti, kus teadmised ja kogemused elust on omandanud mingisuguse teise kaalu, palju isiklikuma vormi. Ja kui säärane vormel avab artistis uued küljed ja toob esile sügavamad või varjus olnud sopid, siis on pakutav looming tulvil avastamisrõõmu.

Äsja debüütalbumi välja andnud Rüüt lisab kodumaise folkmuusika üldpildile oma uudse, pisut alternatiivse helikeelega kindlasti värvi, kuid võib-olla isegi liiga arglikult!?

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd on võimalik kuulata selle albumi remikse, mis on pressitud seekord vinüülile.