Müürileht

Rikkusega seotud fantasmid kummitavad meid juba lapsepõlvest saati. Mida reedavad need neuroosid meie endi ja raha rolli kohta meie maailmas?

Täna leiab Eesti Rahva Muuseumis ja veebis aset kolmas rahvusvaheline Kultuurikompass. Manchesteri Rahvusvahelise Festivali jätkusuutlikkuse valdkonna juht Feimatta Conteh on ürituse üks panelistidest.

Tuul Sepal tundub olevat vastus igale inimkonda kummitavale küsimusele. Miks me ei suuda suhkru söömist lõpetada? Miks me sõdime? Miks teismelised rumalaid otsuseid teevad? Enamasti saab vastata ühe sõnaga: evolutsioon.

Ukraina sõja puhkedes reageerisid mittetulundussektori inimesed nii operatiivselt, et isegi riigiametnikud suunasid põgenikke vastuste ja abi saamiseks MTÜde poole. Sellest kuust kogunes uusi teadmisi, mis võivad edaspidi kasulikuks osutuda.

Täna algab Kunstiakadeemia galeriis „festival…showcase”. Fluidumlikud ja aktsioonirohked kuus päeva tipnevad laupäeva õhtul metafestivaliga. Neli kuuendikku tiimist jagasid Müürilehele vürtsikaid arvamusi oma etteastetest, piiritusest ja kunstiklišeedest.

Tamara Luugi kureeritud uus Kunstihoone näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!” kutsub üles märkama mängimise ilu. Intervjuus jagab ta oma mõtteid aususest, rollide omaksvõtust ja suureks kasvamise kurbusest.

Kasvavat arvutusvõimsust on juba pikka aega meditsiinivankri ette rakendatud. Psühholoogilise trauma ja sellest tulenevate stressihäirete tehnoloogia abiga ravimine tundus kaua võimatu, kuid nüüdseks on katsetatud edukalt hulganisti lahendusi, mis toimivad ka ilma selle tagamaid lõplikult tundmata.

Eelmisel nädalal avati Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule Aleksandra Lemke näitus „Meist”. Sanna Kartau tõmbas fotograafi avamispeolt korraks kõrvale ja uuris temalt suhete, immigrant olemise ja müra kohta.

Aasta alguses tuli välja kaks avalikkuse tähelepanu pälvinud dokfilmi, mõlemad eesti inimeste väljarände teemal: Moonika Siimetsa „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”. Intervjuus autoritega arutame rändama kutsuvate tegurite, lahkumise häbi ja palgavaesuse üle.

Soolise enesemääratlemise õigusele sillutab teed muu hulgas avalikkuse hoolikas keelekasutus.

Mitmekesine, kujutlusvõimet kaasav, uudishimust kantud tantsimine tundub professionaalide pärusmaa. Odavus ja paindlikkus eneseväljendusvormina teeb sellest aga demokraatliku kogemuste allika – ehk isegi tehnoloogia, mis on ühtaegu loomulik ja üleloomulik.

Seni, kuni me veel hõljuvad valguskerad ei ole, võime teha rahu mõttega, et meie kehalisuses peitub võimalus, mitte oht. Aju on ainult üks tervest hunnikust kogemisvõimelistest organitest. Nahk, lihased, silmad ja sõrmed tuleks tagasi mänguväljakule kutsuda – näiteks tantsima.