Müürileht

Eile õhtul Eesti Kunstiakadeemia platsil aset leidnud Disainiöö avagalal tehti austusavaldus Kunstiakadeemias seni pakutud ja edaspidi pakutavale disainiharidusele, autasustati disainikonkursi „Eesti Juurte Juurde” parimad tegijad ning samuti said avagalale kutsutud osa Reet Ausi koostöös Bangladeshi Beximco rõivatööstusettevõttega loodud rõivakollektsiooni esitlusest.

Ikka on vaja kõrvaltpilku ja külaliskõrva, et tabada ühe linna varjatud kihte, kooslusi ja kõlasid. Olles pool oma senisest elust Viljandis veetnud ja teise poole VMW korraldajaid tundnud, teadsin, et neil võib olla ühisosa, kus end ka ära tunnen – ning tunnen ära selle Viljandi, mis on mulle korda läinud.

Eile esilinastunud Veiko Õunpuu mängufilm „Free Range - Ballaad maailma heakskiitmisest” tõi kinosaali kokku filmitegijad, näitlejad, kultuuritegelased ja nende sõbrad.

Dean Blunt, kes varemgi koos Inga Copelandiga Hype Williamsi nime all Eesti peopaiku suitsuloori alla on matnud ja oma helidega järgmisekski hommikuks veel aju värisema jätnud, tabas oma teatraalse etteastega just seda märklauda, mille Kino Sõprus live'i kontseptsioon üles on seadnud.

Eile avati kaasaegsele kunstile pühendatud festivali ART IST KUKU NU UT raames Tartus ülelinna näitus PRADA PRAVDA, mis leiab samaaegselt aset nii Tartu kunstimuuseumis, galeriis Noorus kui ka Y-galeriis. Rahvarohkele näituseavamisele järgnes meeleolukas pidu jõelaeva Pegasus pardal.

Eile algas Tartus traditsiooniks kujunenud Eesti teatri festival Draama, mis tänavu on kuraatori lavastuskunstniku Iir Hermeliini eestvedamisel fookusesse võtnud lavastuste ruumimaagia. Ühtlasi leidis Tartu Raekoja platsil ja Küüni tänaval toimunud tseremoonia käigus aset Maret Kukkuri kureeritud Pop-up näituse „27” avamine, mis teatrikunsti merekonteinerites otse Tartu tänavatele laotab.

Pärast keeleteadlast Paul Aristet, keda Eesti vanema põlvkonna romad siiani hellitavalt valgeks mustlaseks nimetavad, on selle väikese ja omaette hoidva kogukonna uurimine olnud siinmail juhuslik ja kaootiline. On küll kirjutatud paar magistritööd, mis jäävad paraku laiema üldsuse eest varju, ja ajakirjanduses vilksatab aeg-ajalt mõni artikkel, kuid stereotüüpselt on need ilmutised üldjuhul negatiivse alatooniga.

Võib julgelt kohe ära öelda, et Intsikurmu muusikafestival tuli, nägi ja võitis, kui sisenes augusti esimestel päevadel uue ja eredalt särava komeedina Eesti muusikafestivalide taevasse ning kaheks põnevaks õhtuks Põlva mõnusalt männilõhnaliste roheliste küngaste ja orgude vahel maandus.

Samaaegselt Flow festivaliga Helsingis toimus 9.–11. augustil Käsmus järjekordne Viru Folk. Sedapuhku oli tegu juba kuuenda folgiga, mis keskendus tänavu Rootsi kultuurile. Näitamaks rootsi muusika mitmepalgelisust olid esindatud väga erinevat muusikat viljelevad bändid, aga mõistagi moodustasid suurema osa programmist eesti enda esinejad.

Eile öösel vallutas Vilde maja kirev seltskond muusikuid. Tartu Muusikanädala raames aset leidnud klubiööl astus kokku kolmel laval üles 14 artisti, meeldejäävaimad pealaval esinenute seast Soome Black Lizard (kelle tänavu ilmunud omanimelise debüütalbumi kaasprodutsendiks on muide Brian Jonestown Massacre'i ninamees Anton Newcombe), samuti kodune Badass Yuki ning „Pitchforki lemmiklastest Helsingi kvintett” French Films.

Teist korda toimub showcase-formaadis pikk helinädalavahetus Tartu Muusikanädal, kus kohtuvad 23 artisti, pidutseda saab klubiööl ja osaleda põneval kahepäevasel bändikoolitusel. Tallinn Music Week'ist välja kasvanud talendifestival keskendub erinevalt pealinna sõsarüritustest koduturul opereerimisele ja Eesti oma muusikavereringe stimuleerimisele.

Ma ei saaks öelda, et mul oleks ülemäära sügavale küündiv huvi pärimusmuusika vastu ja mul ei ole kindlasti väga head ülevaadet sellest ei rahvusvahelisel ega ka kohalikul tasandil. Ma ei oskaks tõenäoliselt palju nimesid nimetada, kui keegi küsiks, aga Viljandi folgil olen ma sellest hoolimata ometi juba aastaid käinud. Ja algusest peale üldiselt ikka nii, et nelja päeva pass istub ümber randme ja räbaldunud kavakataloog on taskus.