Müürileht

Möödunud nädalavahetusel toimunud kolmas Viljandi Music Walk viis kulgema rattaretkele, kontsertidele, pidudele, kodukohvikutesse ja linna peale uitama.

Müürilehe ringkäik sel aastal kümnendat sünnipäeva tähistanud Disainiöö festivalil Heliose kinos, Kultuurikatlas ja EKA uues hoones.

Tartu uusim teater Must Kast avas pühapäeval, 20. septembril pidulikult oma esimese hooaja professionaalse teatrina. Keskpäevaks kogunes Genialistide klubi saal täis väiksemaid ja suuremaid teatrihuvilisi, et vaadata ühiselt Musta Kasti hooaja avalavastust „Õhupallid”.

Pea nädal aega tagasi toimus Tallinnas esimese tõeliselt sügisese vihmasabina kiuste juba üheksandat korda Uue Maailma tänavafestival. Lisaks mõnusale kultuuriprogrammile ja meeldivale kogukonnatundele on üheks festivali tõmbenumbriks saanud kodukohvikud.

Pühapäeval Tallinna Vabaduse väljakul toimunud toetuskontserdile „Sõbralik Eesti” oli kohale tulnud nii siin sündinud etnilisi eestlasi ja venelasi, siia töö, kooli, armastuse või huvi pärast rännanud inimesi teistest riikidest, kui ka neid, kes jõudnud siia ellujäämisinstinktist juhindudes.

19.–22. augustil avardas tartlaste linnaruumitaju festival UIT, viies vabameelsele otseteede ehk lõigete tuurile, tutvustades Annelinna metsikuid 90ndaid, tuues tänavaile installatsioone, pidades põnevaid pidusid ja paljugi muud.

Tšehhis toimunud ning end multižanriliseks festivaliks nimetav Colours of Ostrava on hea segu tuttavatest festivalidest nagu Helsingi Flow, Läti Positivus ja Viljandi Folk. Programm seob omavahel mitmeid erinevaid stiile ja kultuuriosi, alustades muusikast ja kinost ning lõpetades teadusega.

Mõned päevad tagasi lõppes Eesti Positivuseks tituleeritud Intsikurmu festival, mis muutis Põlva metsaalused tõeliseks linnainimeste pelgupaigaks. Tööinimesena oli põnev kaheks päevaks Tallinnast pageda, et nautida seni suurimat – tervelt 27 artistiga – Intsikurmu festivali.

XXIII Viljandi folkfestival kandis nime Vabadus. Teema, mis on oluliselt laiem, kui instrumendi või laulustiili kirjeldus. Selline ambitsioonikas pealkiri loob teatud eeldused ning koos võimalusega mõtestada see esinejale sobivaks, toob endaga kaasa ka väljakutse eristuda kõige ilmselgematest tõlgendustest.

Salacgrīva on saanud paljude eestlaste jaoks suurte suvehetkede sünonüümiks. Positivus on tavaline eriline sündmus. Tänavu 17.–19. juulini väldanud festival tõi, nagu ikka, lavalaudadele kokku suure valiku eripalgelisi artiste ning festivalialale päikesesuudeldud, ent ka vihmapiitsutatud rõõmsad inimesed. Patrik Tamme pildimasinast rida kaadreid elust, melust ja ilust Positivuse festivalil.

Sellal kui pealinnas toimus kultuursemat sorti tolmlemine-tolmeldamine, oli Põlvamaale Mooste mõisa hoovi kogunenud terve hõim vihmatrotsijaid-elunautijaid, et saada osa Mõisa Karnevalist, mis mahutas endas mürtsuvat rongkäiku, eriskummalisi ja eredaid laive, tantsu ja murulmüttamisi.

Mulle sobis Kultuuritolmu selleaastane otsus/paratamatu vajadus pidustused Telliskivisse tõsta eriti hästi – mäletate, kui külm eelmisel aastal oli!? Eriti Tartust tulnuile! Selles väiksuses oli oma võlu, kõik oli hoomatavam, lähemal, kuidagi nunnu.