Müürileht

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Naiivteooriad põhinevad suvalistel, tajupõhistel, silmatorkavatel, juhusliku sarnasuse alusel üle kantud seostel või tunnustel. Selliste seoste loomine toimub meie peas paratamatult. Kliima- ja elurikkuse kriisi valguses väärib küsimist, kuidas muuta meie mõtlemine aeglasemaks?

Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?

Kas õudsem on muuta inimkonna pillavat elustiili või elada maailmas, kus kõik panused kliimakatastroofi takistamiseks on pandud kõrgtehnoloogiale?

Fossiilkütustel baseeruvate tööstusharude jaoks on uueks päästerõngaks süsihappegaasi kinni püüdev tehnoloogia. Uurime lähemalt, mis see on ja kuivõrd see sobitub kliimaneutraalsesse tulevikku.

Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

Raske on leida inimest, kes suudaks aru saada, kuhu metsakava koostamise protsess omadega jõudnud on ja mis rolli mängivad selles mitmekülgsed kaasamistegevused.

Käesoleval nädalal ootavad ees tulised arutelud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide üle. Viigrihüppest unistaval Eestil tuleks toetada seal teaduspõhisust ning senisest suuremat ambitsioonikust.

Kuidas panna looduse hääl kõlama poliitikas, kus ükski kandidaat ei esinda veel otseselt keskkonna ehk puude, lindude ja konnade huve?

Töö on lahutamatult seotud ökoloogilise katastroofiga: mõne inimese töö on keskkonna saastamist tagant tõugata, töökohtade kaudu saab õigustada sotsiaalsete muutuste võimatust, kuid töö olemuse muutumine on tulevikus ka üks uue ühiskonnakorralduse aluseid.

Madis Vasseri sulest ilmus Müürilehes pikk kirjutis sellest, mida Fermi Energia tema arvates teeb ja plaanib. Kuna artiklis oli esitatud ridamisi valeväiteid, süüdistusi ja eksitavat või mujal juba ümber lükatud infot, ei pääse me selgitustööst ja oponendi vigade parandusest.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?