Müürileht

Müürilehe jaanuarinumbri veergudel sai oma loominguga sõna Kristina Viin.

Jim Ashilevit on nimetatud põlvkonnaautoriks. See tähendab, et ta kirjutab iseenda ja oma eakaaslaste kaudu lugusid, asetab neid laiemale skaalale, mõtestab möödunud aega ja kadunud ruumi, aga eelkõige keskendub olevikule ehk teisisõnu tegelase hetkeseisundile ja minapildile.

Jim Ashilevi „sattus kirjandusse” üle kümne aasta tagasi ja kirjutamine pole talle enam ammu mingi julgustükk. Ta usub, et kirjutamishirmu saab taandada surmahirmule – kaitserefleksil on siin alalhoidev funktsioon, aga just see tuleb ületada, liikuda ebamugavale territooriumile, ennast ja teisi üllatada.

Jaanuari alguses jõudis trükist noore luuletaja ja muusikakriitiku Silvia Urgase debüütluulekogu „Siht/koht”, mille esitlusõhtu leiab aset 12. veebruaril Tartu kultuuribaaris Arhiiv.

Detsembrinumbri luuleveerul astus üles Martin Vabat, kellelt ilmub kirjastuses Elusamus varsti neljas kogumik „Maahingamispäev”.

Märten Rattasepp kirjutab seni pigem luuletajana tuntust kogunud Kaur Riismaa proosateosest „Pimeda mehe aiad”, mis on mõni aeg tagasi ilmunud „Pühamäe” kõrval juba kirjaniku teine.

„Linnalegend” on seni peamiselt näitekirjanikuna tuntust kogunud Piret Jaaksi esimene proosakogu, mille eest autor novembri lõpus ka Betti Alveri debüüdipreemia võitis.

Novembrilehes luuletas „hull horvaat” Željko Barišić, keda võib lihas ja luus kuulama minna tänasest laupäevani Tartus vältaval poetry slam'i ehk luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlustel. Horvaadi keelest tõlkis Rauno Alliksaar.

Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Jaan „Hullunud Tartu” Malin on juba aastaid Taaralinnas TarSlämmi-nimelisi poetry slam’i võistlusi korraldanud ning nüüdseks on ta nii kaugele jõudnud, et just Tartus peetakse 19.–21. novembrini luuleprõmmu Euroopa meistrivõistlused (European Poetry Slam Championship), kus pea 20 riigi meistrid omavahel luulelugemises mõõtu võtavad.

Barthes’i fragmentaarium on küllap bartheslik: fragmentaarne niikuinii, aga ikkagi tervik, lõpu ja algusega, juhtides meid mingisugusel neemelopilikul subjektiiv-objektiivsel (positiiv-negatiivsel) moel läbi Barthes’i elu ja kirjutust (écriture) saatvate erinevate märksõnade rägastiku.

„Pühamäe” lugu jutustatakse toataimedele. Nemad kuulavad kannatlikult vaikides, oodates peatükkide vahel vaid sõõmukest vett ehk. Aga seda nad ei saa. Õnneks on lugu lühike ja taimekesed ära närtsida ei jõua. Hiljem kindlasti närtsivad, aga sellest me enam ei kuule. Raamat saab enne otsa.