Müürileht

Ma mõistan, et teema, millest ma kirjutada võtsin, on raske selles mõttes, et laialivalguvuse ja liigse subjektiivsuse oht on siin natuke liiga suur. Küllap see on põhjus, miks ka lääne meedias Y-generatsioonist ja kirjandusest niimoodi koos suurt ei räägita.

Kirjastuse Jumalikud Ilmutused minifestival „Humanismi võimalikkusest kalariigi äärealal 3.0” toimub 06.–07. septembril Luunja vallas Kavastus.

Triin Tasuja arvab, et ajatult ja ajatust kirjutamiseks tuleb omandada oskus aeg enda ümbert kaotada. Selles leiab ta peamise vastuolu enda ja kodanluse vahel – kunst ei tunne kella, vaid seab eesmärgiks kõrgeima tarkuse vormi ehk tunnetuse. Luule on tajumise kunst. Triin lubab kirjutada nii kaua, kuni poeesia räägib ise oma keelt, ilma et peaks enam ühtki sõna kirjutama.

Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostöös ilmuvas eksperimentaalkirjanduse teemalises veerus on seekord fookuses meediumkirjutamine.

Rahvusvaheline PEN-klubi annab teist aastat välja PEN Internationali New Voices Awardi nime kandvat auhinda, mille eesmärgiks on innustada kirjanikke, kelle kirjatöid on juba avaldatud, kuid kelle looming pole veel raamatukaante vahel ilmuda jõudnud. Kuue nominendi seast leiab sel aastal ka Silvia Urgase, kes on avaldanud varem luulet Müürilehes ja Värskes Rõhus. Uurisime Eesti PEN-klubi presidendilt Kätlin Kaldmaalt, mida auhind endast kujutab ning miks jäid noorte autorite seas sõelale just Urgase luuletused.

Tänavu kirjandusfestivali HeadRead raames esmakordselt Eestit väisanud nigeeria päritolu prosaist ja poeet Ben Okri räägib Müürilehele antud intervjuus oma loomingu unenäolisest loogikast, vastuseisust enese määratlemisele maagilise realistina ning poeetidest ja nende vastastest.

Kel soov kuumal suvepäeval Tartu linnas pisut varjulises kohas viibida, neile võib kindlasti soovitada jalutuskäiku Vanemuise tänavale, kus saab vaadata Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu raamatunäitust „Kahel pool piiri: paralleelid ja vastandid”. Õpetlikult kõrvuti on seal näha valikut Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja jooksul välja antud kirjandusest siin- ja sealpool Eesti-Vene riigipiiri.

Täna, 17. juulil algusega kell 19.00 esitleb eksperimentaalkirjandust avaldav kirjastus ;paranoia Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis uut teost – kuraatori ja kunstikriitiku, EKKMi juhi Anders Härmi raamatut „Kolm isamaalist kõnet”. Lisaks raamatuesitlusele laiavad EKKMis samal õhtul aset kahe filmi linastus, vestlus autoritega ja pidu.

2014. aasta juunis ilmus raamat pealkirjaga „Sõbralik semiootika: Semiosalongi tekste aastast 2011-2014”. Ent see, mis on paberil, on vaid osa neli aastat kestnud elavast Semiosalongi seminarisarjast, mille peamiseks eestvedajaks on olnud Tartu Ülikooli semiootikatudeng Piret Karro. Ajasime natuke juttu Semiosalongi ja semiootika teemal.

Müürilehe juuni/juuli pabernumbri luuletuste autor on Hõbe Ilus. Kõik tekstid nüüd ka siinsamas veebilehel.

„Hetkeseisuga võib „Harbini ööliblikaid” pidada Andrei Ivanovi kõige paremaks teoseks, olgugi et see on halastamatult masendav ja piinav lugemine, kus ühelt poolt ei toimu midagi ning teisalt jookseb silme eest läbi terve tegelaste elu.”

Spordiarst Kaarel Maramaa armastas töölt koju tulles aeglaseid õhtupoolikuid. Talle meeldis einestada vaikse muusika saatel ühes naise ja tütardega, ajada nendega tunnikese juttu, kuulata ära, millega nad päeval tegelenud on, ja minna siis oma kabinetti kas mõnda vana laevamudelit restaureerima või jutukogu lugema. Kaarlile meeldisid eriti klassikalised vene jutumeistrid, nagu Aleksander Kuprin, Nikolai Leskov või Tšehhov.