Müürileht

Andrus Kasemaa ei muretse, kui hambad koledaks on läinud, sest kole on ka riik, odavad riided ja hinnad.

Sellest, milline on luule roll kriisiaegadel – praeguses või kunagises sõjas. Lisaks muule on luule ju ka võimas ajamasin. (Luule)päevaraamatus paigutatakse ajamasinasse Marie Underi „Päälekaebamine”.

Prima Vista kirjandusfestivalil esitletakse peagi raamatut „The Repeater Book of Heroism”, mille koostaja ja kaasautoriga võtsime põgusalt jutuks tänapäevased visioonid kangelaslikkusest.

Aprillinumbri luuletustes sõnastatakse killustunud tõed ja ajastuülene karje.

Ebatavalisel ja võrgutaval moel põimuvad „Lenini valsi” lehekülgedel vägivald ja poeesia, robustne tänavakeel ning mustlasromansside lääge romantika.

Igas raamatupoes müüakse teatavasti (muu hulgas) ka raamatuid, aga nendeni jõudmiseks tuleb tihti liiga palju energiat kulutada. Õnneks leiduvad mõned sellisedki kauplused, kus esil ongi raamatud ja kõik muu – kui seda üldse on – on kõrvaline.

„Stuudios” on Müürilehe värske rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Tartu linnakirjaniku Paavo Matsini kabinetis.

Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?