Müürileht

Kuidas leiab üks transmees enda sisemusest üles igatseva näoilmega kuninganna ja ühe liialt dramaatilise noormehe? Tegelaste kehastamine kui kunstiline ja eneseavastuslik praktika võib veidral kombel aidata paremini iseenda soolisusele pihta saada.

Kolmeaastase pausi järel avatud Veneetsia biennaal püüab nihutada pildile nägemisviiside paljusust ja tuleb sellega suurepäraselt toime.

Tänavuseks biennaaliks hollandlaste Rietveldi paviljoni üle võtnud kunstnikud Kristina Norman ja Bita Razavi ning kuraator Corina L. Apostol uurivad oma näitusega koloniaalajaloo, kurnamise ja botaanika ristumispunkte 19. sajandist kuni tänapäevani.

Iga mahajäetud maja on kellegi mälestus. Alexei Gordin mööda neid mälestusi kondabki ja toob virtuaalsahtlist lagedale varemetest tehtud fotode paremiku.

Moskva ja Baltimaade kontseptuaalse kunsti dialoogi asemel õnnestus kuraatoritel panna protestina Venemaa sõjategevuse vastu Ukrainas alus mõttevahetusele teemal, kes tegelikult kõneleb ja miks.

Piltide lugu on olnud kunsti- ja fotograafia ajaloos alati ka sõdade ja lahingute lugu, mis on täitnud monarhiate kõrgperioodil teatavaid propagandistlikke ja sümboolseid ülesandeid.

Mis teema on helikunstiga? Viimaste kuude jooksul on kutsed seda kogema tulla tundunud lakkamatud ja pinnad justkui tahaksidki kulutada kogu eelarve audioeksperimentidele. Kõrva peale pannes leiab küll kogemusi punkröögatustest trammikriginani, kuid nende vahele võivad pudeneda küsimärgid.

Tamara Luugi kureeritud uus Kunstihoone näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!” kutsub üles märkama mängimise ilu. Intervjuus jagab ta oma mõtteid aususest, rollide omaksvõtust ja suureks kasvamise kurbusest.

Jaanuaris ilmus Sirbis Maarin Ektermanni ja Airi Triisbergi põhjalik üleskutse kunstivaldkonna tasude tõstmiseks ja õiglaste tasumäärade kehtestamiseks. Selleks et üleskutse edasi kajaks ja loodetavasti ka tegudeni jõuaks, pöördusime uuesti selle autorite poole.

Eelmisel nädalal avati Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule Aleksandra Lemke näitus „Meist”. Sanna Kartau tõmbas fotograafi avamispeolt korraks kõrvale ja uuris temalt suhete, immigrant olemise ja müra kohta.

Kadri Liis Rääki „Xarkaadia” paneb ahvatlevate materjalide, defineerimatute vormide ja viidete sigri-migriga külastaja meele vohama ja tilkuma. Tulemuseks on kõnd ennustamatus tajulises labürindis.

Kui jaanuarikuu on justkui aasta tasuta prooviperiood, mil on kohati raske end liiga tõsiselt võtta, siis „NewYearsRezolution” oli selle perioodi üle mõtisklev kunstikatsetus.