Müürileht

„Kunstis on samamoodi nagu eluski: enamasti on ta tõesti igav. Suured hetked on harvad. Või mis suured nad muidu enam oleksid. Teatris juhtuvad nad vahel proovides, harva ka etendustel.”

Augustikuu on linna parima vaatega vabaõhukino Katusekino viimane tegutsemiskuu Tallinnas. Viis hooaega Viru Keskuse katuseterrassil tegutsenud välikino lõpetab tegutsemise sisutiheda ja varieeruva programmiga: lisaks seitse päeva nädalas linastuvatele filmidele toimuvad katuseterrassil live-kontserdid artistidelt meilt ja mujalt, erinevad töötoad, audiovisuaalsed etendused, näitused ja hommikutundideni kestvad peod.

Tänavu kirjandusfestivali HeadRead raames esmakordselt Eestit väisanud nigeeria päritolu prosaist ja poeet Ben Okri räägib Müürilehele antud intervjuus oma loomingu unenäolisest loogikast, vastuseisust enese määratlemisele maagilise realistina ning poeetidest ja nende vastastest.

30. augustil kell 21.00 etendub pealinnas Katusekinos kontsert-etendus „Metsik metsik linn”, mille eesmärk on panna ruum suhtlema, inimene kuulama ja mõte rändama. (Ja tegelikult ka inimene rändama, mõte suhtlema ja ruum kuulama.)

Jim Jarmuschi „Armastajate igavene elu” on intelligentne armastuslugu kahest vampiirist ja aja kaduvusest nende ümber, jäädes kaugele Hollywoodis tavapäraseks saanud vampiirifilmide olemusest.

31. juulil esietendus Liivi Muuseumis Urmas Vadi autorilavastus, milleks on kokku tulnud Raivo E. Tamm, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Nad on väga põhjalikult Liivi taastulekuks valmistunud ning täpselt õigel ajal ja kohas ta ilmubki.

„The Prisoneril” pole asjata kultussarja staatust ja ülemaailmset fännibaasi – see viib meid mõistujutu ja võrdpiltide maailma, kus tegelikkus on segunenud fantastika ja unenäolisusega.

Arusaam animatsioonist piirdub tihtipeale esimese seosega, milleks on mudilastele suunatud multifilmid. Tegelikkuses pakub see valdkond piiramatuid võimalusi väga erinevates tegevussfäärides.

Suurt publikumenu pälvinud filmi „Seenelkäik” režissöör Toomas Hussar on alustanud tööd uue mängufilmiga, mis kannab pealkirja „Luuraja ja luuletaja”. Nagu „Seenelkäik”, on ka „Luuraja ja luuletaja” Hussari enda kirjutatud ning lubab samuti põnevust ja kohmetuid olukordi.

Kinoteater plaanib sel sügisel välja tuua uue lavastuse, mis avab mustkunstnike elu köögipoolt, segades kokku dokumentalistikat ja trikke ning vastates elu põhiküsimusele – mis seal käises tegelikult on.

Kel soov kuumal suvepäeval Tartu linnas pisut varjulises kohas viibida, neile võib kindlasti soovitada jalutuskäiku Vanemuise tänavale, kus saab vaadata Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu raamatunäitust „Kahel pool piiri: paralleelid ja vastandid”. Õpetlikult kõrvuti on seal näha valikut Eesti Vabariigi esimese iseseisvusaja jooksul välja antud kirjandusest siin- ja sealpool Eesti-Vene riigipiiri.

Tartuff toimub juba üheksandat korda ja pakub Baltimaade suurimas välikinos istekohta ühekorraga 1600 inimesele. Tartu linnarahvale armsaks saanud festivali programm on ehk kodusem ja meelelahutuslikum kui eelnevalt – varasemate aastate kunstiliselt eksperimentaalne maitse näib olevat kadumas– , ent küllap meeldib festival sellisena rohkematele. Viieteistkümne filmi seast valisin välja kuus enampaeluvat, millele tasuks pikemaid pilke heita või mille seltsis lausa terve õhtu veeta.