Müürileht

Täna, 5. juunil kell 17.00 avatakse pidulikult Veneetsia arhitektuuribienaali Eesti ekspositsioon, mis käesoleval aastal kujutab endast e-riigi avaliku ruumi tulevikku vaatavat projekti. Noorte Eesti arhitektide Johanna Jõekalda, Siim Tuksami ja Johan Tali kureeritud „Vaba ruum” („Interspace”) uurib, kuidas füüsilise ja digitaalse avaliku ruumi üheks tervikuks saamine tulevikus linnaruumi korraldamist mõjutada võiks.

Joonas blogist Pisut Filmijuttu kirjutab Pascal Chaumeil’ värskest Nick Hornby teose „Pikk tee alla” ekraniseeringust ning armu ei anna: kasutusele tuleb sõnapaar „suitsidaalselt tüütu”, ka on arvustajal selgeid kahtlusi filmitegelaste pulsi olemasolu osas.

Katrin ja Andres Maimiku uus täispikk mängufilm „Kirsitubakas” valiti Tšehhis toimuva Karlovy Vary filmifestivali võistlusprogrammi East of the West. Karlovy Vary näol on tegu A-kategooria filmifestivaliga ja ühe Euroopa aasta olulisima kinosündmusega. Festivali samast alaprogrammist on varem tuule tiibadesse saanud näiteks Toomas Hussari „Seenelkäik” ja Ilmar Raagi „Klass”.

Just Film ja Põllumajandusministeerium kuulutasid avatuks maaeluteemalise videokonkursi „Ükskord meie külas 2”, kuhu oodatakse noorte enda tehtud lühifilme elust Eesti maapiirkondades. Parimad tööd linastuvad novembris Just Filmi festivali raames suurel ekraanil.

Homme, 4. juunil toimub Viru Keskuse aatriumis hariv ja meelelahutuslik moepäev, mille raames jõuab keskuse külastajateni kuus ainulaadset moedokumentaali tänapäeva tuntud moedisaineritest.

30. mail, Eesti Kunstiakadeemia magistritööde näituse „TASE 14” avamisel Eesti Arhitektuurimuuseumis tehti teatavaks tänavused Noore Kunstniku preemia laureaadid.

29. mail toimus Balti Filmi- ja Meediakoolis filmimehe ja õppejõu Jüri Sillarti 71. sünniaastapäevale pühendatud Püha Jüri Päev, kus kolmandat korda anti üle ka Püha Jüri nimeline preemia, mille pälvis andekas filmitudeng, -kriitik ja -stsenarist Greta Varts.

Kosmosele suudab panna piiri vaid inimmõistuse limiteeritus ehk see, mida me suudame ja tahame ise uskuda ja mida mitte. Kui tõesti uskuda seda, et Von Krahli Teatri uue etenduse „Solarise needuse” lava Noblessneri jahisadamas ongi üüratu nagu kosmos, siis on mastaabid galaktikaga võrreldavad. Soojenduseks näeb nädala alguses Stanislaw Lemi raamatu kaht väga erinevat filmiversiooni.

7. juunil esietendub Noblessneri kvartalis Jahtklubi teisel korrusel Von Krahli Teatri uuslavastus „Solarise needus”, misjärel peetakse Jahtklubi hoovis maha üks suur suvehingust täis pidu.

Teisipäeval, 10. juunil kell 19.00 toimub Londonis eesti noort kunsti esindava Gabo Manchano Galerii debüütnäituse „See ma olen/This is what I am” avamine Clerkenwelli galeriis.

Edvin Aedma, kel käesolevaks ilmunud eestikeelne novellikogu „Inimene ja draakon” (2007) ning ingliskeelne „The Lost Switch” (2010), kogub hetkel Hooandja ühisrahastusplatvormi vahendusel toetust kolmanda proosakogu „Maagiline reaalsus” trükkimiseks. Kuna kirjastamisvaldkonnas on Hooandja tüüpi lahendused pigem erandiks, sai uuritud, mis ajendas Kultuurkapitali asemel kirjastamist just sellisel viisil ette võtma.

Mets näib püsiv, igavene. Teame, et kusagil eemal, linnaruumist väljaspool, kõiguvad puud üheskoos – omas rütmis ja hiilguses. Enne, kui järele on jäänud vaid üksikud isendid riitade ja langetatud tüvede vahel, ei pruugitagi mõista, kui kerge on seda kõike hävitada. Filmis „Oli kord üks mets” viib prantsuse lavastaja Luc Jacquet vaataja vihmametsa sooviga talle seda meelde tuletada.