Müürileht

Riste Sofie Kääri luules keerlevad sõprusest mällu sööbinud pildid.

Kas on võimalik ise mõista, et ollakse suur paks šovinist? Kas eri sugudele kehtivad erinevad vooruslikkuse pügalad? Miks peab olema vaga ja vooruslik?

On uhke tunne, kui loominguga tegelevad sõbrad ja tuttavad annavad seda ka teistele kogeda. Sõprade kontsertidel on mul pea alati pisarad silmas, sest vahepeal on raske uskuda, et olemegi täiskasvanud ja teeme päris asju, mis jõuavad pereringist kaugemale ning mille edu on meeletult ilus näha. 

ERR päästis kohe pärast Triin Ruumeti teise täispika mängufilmi „Tume paradiis” esilinastust valla hävitaja Rasmus Kuninga, kes lammutas teose põhjalikult varuosadeks. Tundsin detailirohkes, kuid kohati jonnivas tagasisides konfliktset hõõrdumist, sest mina nägin Ruumeti tumedate varjude vahelt, vastupidi, palju lootusrikast.

Drag-kunsti liikumine tavapärasest ööelukeskkonnast galeriiruumi on huvitav areng, millega kaasnevad mitmesugused väljakutsed, võimalused ja ohud.

Selle nädala lõpus, täpsemini 6.–8. oktoobril, on võimalik näha elektroni kunstisaalis Liisbeth Horni lavastust „Tõsielu laulikud”. Istusime Liisbethiga maha, rääkisime muidugimõista uuslavastusest, aga ka varasematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, etenduskunstidesse usu kaotamisest ja selle taaskordsest leidmisest.

Tõnis Vilu otsib erateede rägastiku vahelt rannajoont.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord astusime skulptor Sarah Nõmme stuudiosse.

Kõikenägeva jälgimisühiskonna kontseptsioonis pole midagi põhimõtteliselt uut – ka meie esivanematel oli käitumis- ja moraaliprintsiipidest kinnipidamise tagamiseks oma järelevalvemehhanism, mille kajastusi kohtab näiteks hoiatusmuistendites. Lubage esitleda – metshaldjad, surnuvaimud, päkapikud ja jumal.

„Antipolis” kasutab küll nutikalt ära tänapäevase tehnoloogia pakutavaid võimalusi, kuid jääb ideetasandil lahjaks

Veel 18. septembrini täidab lühietenduste festival Tallinn Fringe erinevad pealinna kohad teatri, tantsu, muusika, tsirkuse, sõna- ja visuaalkunsti, komöödia ja palju muuga. Uurisime festivalil nii õhtujuhi kui ka esineja rollis üles astuvalt Kaisa Lingult fringe-kultuuri omapärade kohta.

Linnahalli näitus „Kaduvik” meelitab mälukihte ja nende hääbumist surkima.