Müürileht

Kuigi telereiting võib olla soliidne, siis tänavatel ja salongivestlustes ei hoita ETV kultuurisaatest „OP” rääkides keelt hammaste taga. Kenitlev, lage, veniv või suisa camp – silte, mida saatele lisatakse, on enam kui euro eest.

Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

Televisioon on läbimas digipöörde esimest arenguetappi. Oleme teel üha kasvava platvormide liidestamise ja ühiskonnaelu süveneva meediastumise poole. Selles olukorras on paslik küsida, kuidas saaks Eesti telekultuur muutuste keerises rahvuse igapäevaelu keskmesse jääda?

Kes tõmbab eesriide taga niite, kust tulevad faktid ja kelle huvides varjatakse tõde? Sellele annab ammendava vastuse Müürilehe konspiratiivtoimetuse koostatud ainus ja tõeline vandenõude leksikon.

Nädalat kokku võttev arutelusaade on iga raadiojaama au ja uhkus. Mida info ülekülluse keskel võtta, mida jätta ja millest puudu on?

Positiivse kogemuse huvides tasub „Eesti selgeltnägijate tuleproovi” vaatama asudes skeptilised ja üleolevad mõtted pigem unustada ning sukelduda pea ees maailma, kus tegutsevad tajujad, ingliterapeudid ja maagid.

Pöörame taaskord pilgu lugeja poole ning vaatame, missugused artiklid meie veebilehe külastajaile lõppeval aastal enim korda läksid. Teie ees on 2020. aasta loetuimaks osutunud lood üsna juhuslikus järjekorras.

Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?

Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.

Koroonakriisi vahendamiseks valis meedia väiksemate teabekildude edastamise ruttu ja hulga kaupa. Tulemus? Arusaamatus, segadus, aegunud info alla mattuv uus teave, seostamata väitekübemed, sõnasõjad. Aeglane ajakirjandus võiks seda kõike muuta.

Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?

Inimesed upuvad infosse. See seisund on krooniline ja võib tunduda isegi paratamatu. Kuid uppumise vältimiseks saab tundmatus kohas mitte vette ronida, targalt veekogu valida ja ujuma õppida. Igast 21. sajandi infotsunami passiivsest ohvrist võib saada oma inforuumi aktiivne disainer.