Müürileht

Pärast tuuri Nine Inch Nailsiga ja kaht aastat oma viimase albumi ilmumisest toob Daniel Lopatin (alias Oneohtrix Point Never) meieni „Garden of Delete’i” – tema senise karjääri kõige omapärasema üllitise. Teosel, mida Lopatin ise nimetab „rokkalbumiks”, põrkuvad konventsionaalsemad ideed OPNi tavapärase veidrusega, mille tulem on kummaline, kuid rahulolu pakkuv.

Lexsoul Dancemachine on nüüdisaja Eesti musaskeenes parajalt kuninglikus seisundis – praegusel ajal ei paku siinmail žanrilises plaanis neile konkurentsi väga keegi (analoogset joont ajab ehk ainult Estrada Orchestra) ning meie valdavalt põhjamaiselt kalkide toonide taustal tõuseb bänd esile tõelise eksootikana.

Oma rolli taustahelina täidab album täielikult, paitades pulseerivate helidega kõrvatrumme nii, et aju sellest suuremat aru ei saa – seesama eikellegimaa efekt, kus muusika hõljub vaid teadvuse piirimail, hoides kuulajat oma esiletükkivamate momentide kütkeis.

Floating Pointsi (alias Sam Shepherd) esimene kauamängiv kannab nime „Elaenia”, mis viitab Kesk- ja Lõuna-Ameerikas elutsevale linnuliigile. Shepherdile andis nimiloo kirjutamiseks inspiratsiooni raamat, mis pajatas elust pärast surma, ja sellele järgnenud unenägu, kus rändlind eksis parve juurest ja peatus metsas, mis talle sooja pakkus ning lõpuks ta endasse neelas.

D.R.A.M. on Virginia hiphopi- ja rnb-artist, kelle tõus nüüd loodetavasti lõpuks pihta hakkab. Ei tahaks alustada tema tutvustamist sellest, et Drake oma „Hotline Blingi” tema eelmise aasta „Cha Cha” pealt maha viksis, aga nüüd on juba hilja. Tõde on väljas. Ja mõlemad osapooled on seda tunnistanud.

Reedel, 18. detsembril tulevad Emajõe Mornas restoranis Aparaat tähistamisele Hypnosauruse vinüül „1991–1992” ja Neuronphase’i „SL 007”, mille puhul annab esimene neist kogu oma masinaparki kaasava ainsa Tartu live’i ning viimaselt võib oodata maksimaalselt tantsulist setti, mis on plaadiesitluse raames ainuke siinpool universumit.

Samal ajal kui Kanye West end jumalaks kuulutab, lahkab Ameerika trubaduur Sufjan Stevens läbi pea nähtamatu religiooniudu ühiskonna probleeme. Kas ja kuidas seovad usku ja selle sümboleid oma loomingusse aga eesti muusikud?

Me kõik oleme kuulnud kitarrega hipisid ja moosekante suvistel vanalinnatänavatel ja talvistegi baaride suitsuruumides korduvalt laulmas „Я – солдат, Я не спал пять лет и у меня под глазами мешки...”, kas me kõik selle pala esitajat teadsime, on teine küsimus.

Reedel, 11. detsembril sõidab Haigla Peole külla Sassy J – esmaklassiline Šveitsist pärit nais-DJ, promootor ja muusikaarmastaja.

11. detsembril toob värskelt avatud alternatiivse tantsumuusika klubi ASUM Tallinnasse New Yorgi eksperimentaalse house’i ja techno suurkuju ning L.I.E.S. Recordsi hoolealuse Gunnar Haslami.

Sel neljapäeval esitles Eesti president Toomas Hendrik Ilves Kinos Sõprus oma nooruspõlve lemmiklugudest kokku pandud kogumikku „Teenage Wasteland” ning astus sel puhul ka ise plaadimängijate taha.

Erkki Tero laseb esinejanime Djerro alt välja antud uue sooloplaadiga „XXmagick” valla ambient’i hallutsinogeense DNA ning pakub muusikat autoerootilisteks rituaalideks ja anonüümseks uitamiseks.