Müürileht

Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.

Plaadiarvustused

Lulu Rouge – The Song Is In the Drum (Lulu Rouge Recordings, 2013)

Lulu Rouge Recordings, 2013

Lulu Rouge on Taani elektroonilise muusika skenes üks hinnatumaid kooslusi, kuigi tuntuselt jäävad nad alla Trentemøllerile ja hetkel rahvusvaheliselt ilma tegevale Rangleklodsile. Lisaks omaloomingule on Lulu Rouge tuntust kogunud ka mitmete remix’idega, millest enamik on valminud kohalikele artistidele nagu Trentemøller, (kellega duo on ka koostööd teinud), Agnés Obel, Shanghai ja värvikas Fagget Fairys.

Plaadiarvustus: Weekend Guitar Trio, Toyah Willcox, Jan Bang – Live At Kings Place (Weekend Guitar Trio 2013)

Weekend Guitar Trio, 2013

Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot? Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada.

Plaadiarvustus: Dahling – Left (2013)

2013

Dahling on üks neist bändidest, mille kindlalt mu esimeste Tartu-aastate entsüklopeediasse võib kanda. Sõbrad kippusid ikka vana head „Mentholit” jagama ja bändi „Still Beautifuli” esitlusest Lutsu Teatrimajas on meeles, kuidas kogu saal justkui mingist hüpnoosiudust kaetud sai ning paarikesed üksteisele ja üksikud oma õlletopsile lähemale tõmbusid.

Plaadiarvustus: Zebra Island – Saturnine (I Love You Records, 2013)

I Love You Records, 2013

Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Plaadiarvustus: Mart Avi – After Hours (Porridge Bullet, 2013)

Porridge Bullet, 2013

Hüpnagoogia/hauntoloogia on ehk juba eilse-üleeilse päeva moesõnad, aga ega siis otsekui unenäost väljasopistunud muusika lõppenud pole. „After Hoursit” võiks pidada kontseptalbumiks, millel ületunnitööst kurnatud rööprapsija kuulmekilede vahel avanevad vana Euroopa escherlikult moonutatud lossikoridorid, kus kummitavad kõhetud krahvid, kel sajandite saladused ja suguvõsa intriigid slepiks järel.