Müürileht

Dekonstruktsioon on jõudnud klubimuusikani. Iseenesest pole suurt imestada, et ajal, mil kriis on eksisteerimiskategooriana üha kindlamalt argirutiini kinnistunud, püüdleb ühiskonna vundamendi all oma niidistikku sirutav põrandaalune kultuur ideelise komposteerumise poole.

Tehku teised Vaiko Eplikut palju tahavad, lõpuks teeb ta iseend ikka kõige paremini.

„Muumioru lugudest” inspireeritud folgiplaat kõlab köitvalt, kas pole? Rõõmustatagu, sest pärimusviiulit elik inglispäraselt fiddle’it mängvad Maria Mänd ja Juuli Kõrre on seadnud oma esikalbumile kokku just säänse kombinatsiooni!

On saatuse iroonia, et nostalgia võib panna inimest nautima midagi sellist, mis oli omal ajal uudne ja avangard.

Plaadifirma Halal Clubi ühe eestvedaja Tarik Labrighli värske EP on korralik annus karmi ja tumedat reivi.

Nüüdisaegsed muusikud püüavad ehitada noorematele kuulajatele silda Marju Kuudi muusikani ja juba puhtalt see eesmärk väärib tunnustamist.

1988. aastal ilmus esimene techno-kogumik „Techno! The New Dance Sound of Detroit” ja algas tantsumuusika uus ajastu, mille vilju nauditakse siiani, kuigi see on toonud kaasa ka stiili meeletu üleekspluateerimise.

Obskuurse räpigrupi NKN vinüülile pressitud best of proovib olla korraga väga palju erinevaid asju ning teeb seda suuresti väga hästi.

Tuulikki Bartosiki kolmas sooloplaat peegeldab autori elu- ja loometeel läbitud olulisi paiku – mängumaid!

Funk Embassy on teinud parima võimaliku suveniiri, mis vääriks igati kohta kõigis Tallinna vanalinna võinuge ja magneteid müüvates poekestes.

Eksperimentaalmuusikat koondav Sünoptik on andnud varem välja mitmeid plaate, tutvustades nii sooloartiste kui ka koostöös loodud materjali. Bandcampi kodulehel on neid iseloomustavateks märksõnadeks „helikunst ja idülliline müra”.

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?