Müürileht

The Weekndi (Abel Tesfaye) teekond raha ja kuulsuseni on toimunud nagu raamatus: ajast, kui ta oli vaevu 20-aastane kodutu, kes ööbis Torontos võõrastel diivanitel ja töötas American Apparelis, on jõutud aastasse 2015, mil tal on ette näidata number üks album, mitu hitti ja teiste seas koostööd Kanye Westi ning rootslasest tipp-produtsendi Max Martiniga, kes putitas omal ajal üles ka Britney Spearsi karjääri.

„Labürint” algab palaga „Koordinaadid”, millest ilmneb, et sel labürindil neid polegi: „see on koht, mis ei tea isegi oma koordinaate.” See labürint on koduks nii lootusetusele kui ka potentsiaalile ja erinevate vastandite jadale. Jääb mulje, et see kujutab abstraktset kohta, kus inimesed otsivad ennast. Eneseotsingutega tegeleb see plaat – nii teadlikult kui ka alateadlikult – päris palju.

Üks müstilisemaid lugusid on ehk „Nyanza Night”, mille lähtepunktiks sai öö, mil bänd mängis Keenias keset eikusagit miljonite tähtede all 12 tundi muusikat. See salapära ja müstilisus on loos tuntav ja viib sinnasamasse tähistaeva alla.

Odd Hugo on tegutsenud alates 2012. aastast ning selle ajaga endale ohtralt kuulajaid kogunud. Nende uusim album „Pocket” on hoolikalt koostatud plaat, kuhu bänd on kaasanud ka mitmeid erinevaid pille, sh ukulele, flüügelhorn ja viiul.

Helitripp extraordinaire missugune. Giallo žanrisse kuuluv õudukas „The Strange Colour of Your Body’s Tears” saab omale briti drone-muusika raskekaallase Benjamin John Poweri (Blanck Mass) kureeritud oratoorse kõlaga soundtrack’i ja maailm on parem paik. Benjamin Power võttis artistidega ühendust, andis neile teema ja lasi nad tegutsema. Kõigile teadmata, kuhu teosed edasi liiguvad.

Härra Ekke Västriku pikaltmängiv krabab esmalt tähelepanu palade ebatavapäraste narratiivsete pealkirjadega „Can’t I...”, „In General...” ja „Meanwhile...”. Elektroonilise muusika, žanri, mis on vokaali puudumise või vähemalt alatähtsustamise poolest lausa kohati pealetükkiv, on see üsna tabav lüke.

Pärast kuueaastast LP-pausi, mille vahele jäi üks remiksialbum ning soundtrack arvutimängule „Max Payne 3”, tormas USA noise rock’i punt HEALTH kevade hakul taas areenile, kaasas „New Coke’i” nimeline prelüüd uuele plaadile ja video, milles näeb aegluubis oksendamisstseeni ning lõputiitrites lauset „You will love each other”.

Paljude tänavusele melosuvele on lisanud värvi vaimustus „Esto-muusika” valdavalt vähetuntud või lausa tundmatute helindite üle, aga kindlasti on selle kolmikplaadi mõju kestvam. Kui „Ulgu-Eesti” kirjanduspärandit on juba aastakümneid uuritud ja taasüllitatud, siis pagulaspopi osas võib enam põhjalikke avastusretki ja arutelusid loota alles nüüdsest; siin on selle ajaloo avapeatükk või isegi kolm esimest.

Hot Kommunisti esimesed lood ilmusid erinevatel kogumikel juba 1997. aastal, aga sealt oli raske aimata sellist terviklikku nägemust kui see plaat. „21. sajandi kodu” ühene liigitamine pungiks – liikmed on ennekõike tuttavad mitmest tuntud eesti punkbändist, nagu JMKE ja Psychoterror – oleks väär ja on ilmselt ka selle plaadi mõistmise (või mõistmatuse) peamiseks põhjuseks, sest Hot Kommunisti debüüti peaks minu arvates kuulama hoopis teistel alustel.

Lõuna-Eesti juurtega õhulise progepopi bänd Talamak on saanud neli aastat pärast avalikkuse ette ilmumist valmis oma esimese EP. Võimekate ja muusikaalaselt haritud interpreetide koostöös valminud plaat on kõrge tasemega sisse mängitud ja üldiselt pettumust ei valmista.

Artur Lääts oli DJ-puldis, kui 2012. aasta septembris sai EKKMis avapaugu techno-pidude sari Mürk. Vaevalt oskasid nad Mürgi (pro)mootori Hugo Murutariga kohe arvata – unistada küll –, et sellest kasvab ühel päeval välja samanimeline plaadifirma. Nüüd on see aga tõsiasi ning katalooginumber MRKR001 ilmus ametlikult eelmisel nädalal.

Argo Vals kirjutab oma uue, järjekorras teise kauamängiva tagakaanel, et albumil olevaid lugusid innustasid looma öö ning minutid, mis eelnevad päikesetõusule. Palad on kantud pigem novembrikuisest ööpimedusest kui suvisest hämarusest. Järelikult on öö pikk. Aga mitte lõputu. Täpselt paraja pikkusega.