Plaadiarvustused
Plaadiarvustus: Rüüt – Maasikille (2015)
Äsja debüütalbumi välja andnud Rüüt lisab kodumaise folkmuusika üldpildile oma uudse, pisut alternatiivse helikeelega kindlasti värvi, kuid võib-olla isegi liiga arglikult!?
Plaadiarvustus: Romare – Projections (Ninja Tune, 2015)
Romare ehk Archie Fairhurst on võtnud lavanime afroameerika kunstniku Romare Beardeni järgi, kelle silmatorkavad tööd olid 20. sajandil ühed mõjusaimad musta kultuuri edasikandjad.
Plaadiarvustus: Laura Groves – Committed Language (DEEK Recordings, 2015)
Laura Grovesi album „Committed Language” on inglise laulja-laulukirjutaja teine EP, mis kujutab endast mõnusat kombinatsiooni 70ndate hõnguga süntpopist, kaasahaaravatest käikudest ning sumedat suveööd meenutavast vokaalist, mis loovad üheskoos muinasjutulise õhustiku ja manavad silme ette pastelsed kommitoonid.
Plaadiarvustus: Egyptrixx – Transfer of Energy [Feelings of Power] (Halocline Trance, 2015)
Toronto eksperimentaator Egyptrixx taotleb oma seitsmerajalise industriaaltekno albumiga süngust ja diipi. Mõtleb elektrist, lagunenud tööstusmaastikest ja orjastatud masinate kontrakultuurist.
Plaadiarvustus: A Place to Bury Strangers – Transfixiation (Dead Oceans, 2015)
Paljude kriitikute poolt New Yorgi kõige valjemaks bändiks nimetatud A Place to Bury Strangersi neljanda kauamängivaga tekib tõsine déjà vu probleem – ma olen seda kõike juba justkui varem kuulnud.
Plaadiarvustus: Viet Cong – Viet Cong (Jagjaguwar / Flemish Eye, 2015)
Kui Viet Congile võiks süüdistuse esitada, oleks see selle eest, et nad viitavad liigselt oma mõjutajatele, sest album kõlab peaaegu nagu post-pungi parimate palade kogumik.
Plaadiarvustus: Profile – Leap 005 (Leap, 2015)
Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda.Profile
Plaadiarvustus: Micucu – Debut EP (2014)
Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat.
Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)
Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta.
Plaadiarvustus: Liblikas – Mothers’ Finest (2014)
Liblika uus LP „Mothers’ Finest” algab suurejooneliselt. Kohe on aru saada, et meil on tegu massiivse, ent keeruka müramasinaga, mis töötab oma massile vaatamata nagu kellavärk.
Plaadiarvustus: Duke Garwood – Heavy Love (Heavenly, 2015)
Kes tahab mugavalt „Heavy Love’i” paika panna, võib öelda, et tegu on alternatiivrokiga, mis on veits kantri, aga mõistlikkuse piires (nagu Townes Van Zandt).
Plaadiarvustus: Tolmunud Mesipuu – Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele (Rist ja Viletsus, 2014)
Kaua aega tagasi, aastatel 2008–2009, toimus Eestis omamoodi stoner-muusika renessanss. Varasemast ajastust oli juba Taak, nüüd tegid ilma Smõuk, Talbot ja Voog, esinedes üritustel stiilis Roheline Planeet või Ganjapäevad. Samasse lainesse kuulub ka Tolmunud Mesipuu ning uue albumi „Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele” väljalaskmisega saab neist automaatselt kõige pikaealisem grupeering nelja eespool mainitu seas.