Müürileht

Super Hot Cosmos Blues Band, mis loodi 2013. aasta sügisel, on saanud nüüd, aasta hiljem maha oma üsna „ameerikapärase” debüütalbumiga.

„Praktiline mees” ei tundu sihtpunktina, vaid sammu(de)na millegi suunas, mis võib-olla paistab kaugelt, aga võib-olla mitte. Kaarti ei ole, sest ümbruse vaatlemine on sellel teel sirgjoonelisest liikumisest olulisem. Kella ei ole, sest teepervel peatumine on päralejõudmisest tähtsam.

Vaadates tõtt Elephants From Neptune’i teise kauamängivaga, kõnetab see mind eelkõige kui maitsekuse kehastus. Musta ja valge aegumatust kombinatsioonist kantud elegantne minimalism on päris erinev elevantide debüüdi kirevat laadi kaanekujundusest. Muutus disainivaldkonnas peegeldab arengut ka muusikas.

Olgugi et mehe varasemas loomingus omas suurt rolli microKORGi sünt, mis oli mõneti ehk isegi tema tunnusinstrumendiks ja läbimurdevahendiks, siis „Joined Endsi” puhul on haaranud oma koha Wurlitzeri elektrooniline klaver ja analoogsüntesaatorid.

Briti saartel sündmused ka ei lõpe. Elu keeb ja värsked bändid ilmuvad lagedale – võtame kas või Worthingust pärit käreda rokiduo Royal Blood, mille moodustavad laulja-bassist Mike Kerr ning trummar Ben Thatcher. Noortel muusikutel pikka tausta pole – ansambel loodi aastal 2013 ja debüütalbum „Royal Blood” väljastati tänavu augustis.

Need, kes Paul White’i loominguga kursis on, teavad teda eeskätt kui hiphoppi viljelevat produtsenti, kelle biitidele on riime ladunud näiteks Homeboy Sandman, Danny Brown, Guilty Simpson ja paljud teised.

Pane riigi sisse heaolu palju kulub, inimese õnnelikkust sellega ei taga. Iceage’i kolmas kauamängiv on minu esimene kokkupuude selle taani päritolu melanhoolse jääajaga ja nende rahulolematuses kahtlemiseks pole põhjust – „Plowing Into the Field of Love” algab sünge-dramaatilise meeleoluga, mis annab kätte ka plaadi üldise emotsionaalse suuna.

Järgmisel aastal oma 20. tegutsemisaastat tähistavat GusGusi võib nimetada julgelt islandi hausikunnideks. Tänavu suvel treisid härrad valmis üheksanda albumi, mille kontserttuuriga bänd praegu mööda kontinente ja klubisid rahvast hullutab. Ja jalakeerutajatel on rõõmustamiseks põhjust, sest ligi kolm aastat oodatud kauamängival „Mexico” kõlab nii mõnigi popihõnguline tantsulugu.

„Memoriali” alustav „Epiloog” kõlab svengrünberglikult. Grünbergi puhul on huvitav, et tema loomingu kõige põnevam osa peitub lühikestes ja tontlikes fragmentides, mitte selgepiirilistes suurteostes. Võib-olla teatud tüüpi loojad ei tohigi oma parimaid teoseid kunagi kirjutada, sellega rikuksid nad kõik ära.

Dan Snaith on 36-aastane kanada päritolu artist. Tagasihoidlik ja lahke juba lapsepõlvest saati. Intellektuaal, kes omab doktorikraadi matemaatikas.

Liikmed ise oleksid küllap rahul, kui keegi nende muusikat kuulates psühhoosi satuks. Selline suhtumine on väga mässumeelne ja võiks öelda, et nende suhtumine on mäss inimkonna vastu. Ent kui lähemale minna, selgub, et nad on hoopis õrna hingega ja ei suuda taluda ühiskonna silmakirjalikkust ja kuritegusid ning soovivad lahendusena puhast hävingut.

Kuigi Nick Zammuto ja Paul de Jongi koostööprojekt The Books on nüüdseks hingusele läinud, on mehed oma innovaatilise muusikaga mitmetes ringkondades lausa kultuse staatuse saavutanud. Bänd kujutas endast veidrat segu helikollaažidest ja lummavast folgist ning kõlas teistmoodi kui kõik muu.