Müürileht

Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.

    Arvamus

    Foto: Sven Werk (CC BY-NC-ND 2.0)

    Kommentaar: Hirmul on suured silmad

    Keegi ei taha, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Eilne „Vabariigi kodanike” saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

    Meil on elu keset metsa

    Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

    „Eestlased on ateistid. Usu möga meid ei köida.”

    Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

    Kirikusse, metsa või kaubanduskeskusesse

    Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.

    Kristliku eetika pastoraalne suhtelisus

    See, et kristlus kehtestab absoluutsed normatiivid moraalseks käitumiseks, on suurim väärarusaam, mis on kristlusega aegade algusest kaasas käinud. Kuigi vaimulikud võtavad jätkuvalt eetilis-moraalsetes küsimustes jooksvalt sõna, on kristlik eetika tegelikult suhteline.

    Pagulasvastane tõrvikurongkäik Tartus novembri lõpus 2015. Foto: Priit Mürk

    Juhtkiri: Kiri kristlasele

    Seekordne juhtkiri hoiatab, et Eestis äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida on hiljem ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

    Näokatteid keelustades kordame Lääne-Euroopas tehtud vigu

    Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud ettepanekuga keelata naistevastase vägivalla konventsiooni ratifitseerimise raames seadusega ka burkade ja niqab’ide kandmine. Seda toetab ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kelle väitel on näo varjamine „selgelt naisi ahistav” kohustus ning „naisi diskrimineeriv tava”.

    Maailm Suure Leiutaja reinkarnatsiooni ootuses

    Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

    Juhtkiri: Zombistumise harilik rutiin

    Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

    Kas neoinfantiilid unistavad paremast tulevikust?

    See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega.

    Sisseränne kui Eesti võimalus

    Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.