Müürileht

On paradoksaalne, et kui kriisiajal on meediaväljaanded auditooriumi tähelepanu keskpunktis, siis sealsamas on vähenenud märgatavalt reklaamiandjate hulk, kellest sõltub praeguse ärimudeli järgi ajakirjanduse elujõulisus.

Liialdamata võib öelda, et eriolukorra piirangud tegi üldse võimalikuks infoühiskonna tehnoloogia ning uuenduslikud rakendused on aidanud ka otseselt pandeemia leviku vastu võidelda, ent tundlike isikuandmete kasutamine kätkeb endas alati ka riske.

Nutitehnika ja tehisintellekti võidukäigust hoolimata immitseb 21. sajandil nii popkultuurist kui ka sotsiaalmeediast ihalust mineviku järele, mis pakub vaimset toetuspunkti isegi praegustes karantiinioludes.

Pandeemia toob kiiresti ja teravalt esile möödapääsmatu vajaduse laiendada demokraatiast rääkimise tingimusi.

Koroonakriisi algusaegade solidaarsus- ja optimismipuhangud on vaibumas ning vaikselt hakkab välja paistma see, mis meis igapäevaselt omast. Mitte enam ainult kõik hea ja ilus, vaid ka hallimad toonid, väiklus ja kitsarinnalisus, moraliseerimine ja parastamine.

Majanduskriisist edukalt väljatulemiseks ei peaks keskenduma sellele, mis on kasulik kriisis, vaid sellele, mida teeksime normaalsel ajal. Minevik näitab, et pikaajaliselt on kriisist määravamad tehnoloogia areng ja inimlik lootus, et elu läheb paremaks. Heaolu taastumiseks vähemalt kriisieelsele tasemele peame vältima enese kammitsemist ebavajalike piirangutega.

Kuna nii tänane šokk kui selle leevendusmeetmed on mitmel moel ainulaadsed ja kogemused kriisist väljumiseks puuduvad, on ebakindlus tuleviku ees suur. Seetõttu on oluline uurida, kas võitlustuhinas jääb midagi olulist märkamata.

„Me kõik oleme šokeeritud, tahame tagasi normaalsust ja majanduskasvu”. Kindlasti olete kohanud taolisi mõtteavaldusi eriolukorra esimese kuu järel sagedasti nii teles, raadios, lehes, sotsiaalmeedias – võib-olla ka iseenda huultel. Millistele andmetele need väited tuginevad? Minu käest ei ole näiteks keegi küsinud…

Maailm kubiseb probleemidest, mille üks põhjus on inimeste kalduvus eelistada iseennast teistele, kohest tulevasele ja tajutavat abstraktsele. Laiaulatuslik reaktsioon koroonale oli tunnistus risti vastupidisest. Mis seekord teisiti läks?

Nüüd mil avalikkusele on enam-vähem kohale jõudnud, et koroonaviiruse pandeemiasse ei saa suhtuda samamoodi nagu hooajalisse grippi, ning sotsiaalne distantseerimine on riigis toimima hakanud, ähvardavad suurt hulka inimesi haiguspuhangust enam nii kodusest karantiinist kui ka majanduslangusest tulenevad probleemid.

Tunded mõjutavad inimese mõtteid ja tegusid rohkem, kui seda endale võib-olla tunnistada tahetakse. Individuaalset kui ka ühiskondlikku tasakaalu aitaks saavutada inimloomuse tundelisuse laiem teadvustamine ja sellega rohkem arvestamine.

Kas me oleme kindlad, et meile on üldse humanitaarteadusi vaja? Võimalik on ju elada hoopis teistsuguses kultuuris ja ühiskonnas – kus humanitaarteadusi ei olegi. Ja on võimalik, et suur osa meist juba elabki selles teistsuguses kultuuris.